Friday 6 November 2009

Dekadents

Kongassambougou, Mali. Krossirajal oli selgelt tunda, et alles nüüd hakkame tõelisesse aafrikasse jõudma. Mauritaania kaamelihangeldajatest berberid ja nende mustad teenrid vahetusid lõbusa valgete hammastega rahva vastu. Kayes, linnake Senégali jõe ülemjooksul, tervitas meid kõikematva funkiga. Seda tuli kummitöökodadest, apteekidest, kohvikutest, bassisüsteemidest, radiooladest. Juka taga sõites tundus vahepeal, et Suusi sumpsist hakkas ka veidi fangilist sambarütmi tulema. Mõnus vaheldus araabia pininale, kuigi Noakchotti turul Mauritaanias keegi lasi ka mitu päeva järjest Hendrixi kitarrisoolosid. Marten Kuninga kuulsus ei ole veel siia kanti jõudnud kuigi olen mitmelt küsinud.



Maroko oli tõeline meesteriik, naisterahvaid oli näha väga vähe ja mingit ametit nad praktiliselt kunagi ei pidanud. Seal hakatakse tüdruketele väiksest peale söötma hulgalise suhkruga magusat piima/koorejooki, et nad ikka heaks suureks läheks. Vahepeal jäigi mulje, et kogu Maroko söök läheb naistesse, sest mehed on kõik täielikud kõrendid. Mauritaanias muutus pilt veidi paremaks, sest seal oli veri berberite, araablaste ja mustadega sobivamalt segatud, lisaks väga värviliste tualettidega mustad naisterahvad. Dalstoni mehele nagu mina võib jääda Londoni linnapildi ja Njuujorgi räpifilmidest, et must naine on suur naine. Vale puha! Mauritaaniast alates muutusid naisterahvad ka üllatavalt julgeks, tulid isegi juttu tegema, tuututasid ja kisasid Jukale tervitusi möödasõitvatest Hummeritest ja nii edasi. Ma ise sain juba Laayoune'i arvutikohvikus ühelt koolitüdrukult prantsuskeelse armastuskirja. See asetati pahempidi mu lauanurgale ja ma pidin ta ka pahempidi läbi lugema. Puutuda eriti ei tahtnud, sest äkki siin tähendab see abieluettepaneku vastuvõtmist või lõppeb käte maharaiumisega.

Siinkandis on lapsed jällegi veidi aremad, kuid absoluutselt uudishimulikud. Kuidagi arguse ja uudishimu piirimail balanseerides piiras puuvilus arbuusi õgivat piirkonna suurimat dekadenti trobikond külast kohale jooksnud lapsi.




Ja järgmise 30 minuti jooksul nihkusid nad sentimeeter haaval ning omavahel sosistades juba üsna lähedale.



K: Kus on aafrika parim kohvi?
V: Kindlasti mitte Malis. Siin tuleb ainult lahustuvat kohvi ja piim on saadav ainult pulbri kujul. Viimane fakt on üsna kurb sest vahepeal oli suur piimaisu ja mida pole, seda on ainult udaras ja kui sealt ise välja ei võta siis ei saagi. Seda piimapulbri asja lugesin juba veidi varem Dakari kohta, kuhu me majanaabrinna Anne Moreau prantuse Danone heategevuskonglomeraati tööle läks. Nad on alles viimastel aastatel hakanud Senegalis piima tootma, enne seda läks absoluutselt kogu kraam pulbriks. Siiani parim kohv on olnud hispaanialik Maroko kraam. Teevalikus määrab kvaliteedi enamasti see, kui püüdlikult sheff on seda õhutanud (lõputult ühest väiksest teeklaasist teise ja tagasi valanud). Kui klaasis pole sentimeetrijagu vahtu, siis tunne end petetult. Tee oligi kõrbes parim, sest ainus mis seal janu leevendas oli magus roheline tee. Olgu tähendatud, et isegi Juka paneb nüüd rohelise tee sisse suhkrut :)

Thursday 5 November 2009

Hundijutt

Kayes, Mali. Keerasime Mauritaaniast selle tee peale, mille kohta pollarid väitsid, et seda pole. Loomulikult seda polnudki, olid mõned eeslirajad, autojäljed, mõned üksikud külad. Kolm päeva ja 350km maastikukrossi kompassi, kuid GPSi patareide tühjaks jooksmisel peamiselt päikese järgi ja nüüd esimeses Mali linnas nimega Kayes.



Motokross on nii kuradi äge! Kotilda on käitunud vapustavalt - piisavalt kerge, aga kui LC4 mootorile veidi gaasi anda siis kalpsab mõnusa urahtusega jõekaldast üles või pehmest liivast välja. Rada ise oli ka suurepärane. Algul liiv ja isegi düünikesed, siis rohtla, berberite telklaagrid, suured karjad. Kogu see ala on märjal aastaajal üleujutatud ja praegu, kuivemal ajal, kaetud lopsakate heinamaadega. Mali piiri ületasime ka märkamatult, sest ega seal mingit piiripunkti polnud. Alles 100 km hiljem kuskil külavahel soovitati meil end pollarite juures registreerida, aga see ei paistnud ka väga oluline. Mali pool oli raja ääres mitmeid väikeseid muldonnikestega külasid, kus elu elati nagu vanal ajal.



Politseipunkti eest minema tõmmates märkasin, et mu esikummi seest eendub umbes 3 sentimeetri pikkune oksaraag, mille väljatõmbamisele järgnes susin ja tühi kumm. Küla ainsast autoromust õnnestus välja koukida ainus rattavõti, mille abil sai Rabati pättide poolt kinni väänatud ratta lahti ja Juka kaasa toodud vanaisa Jawa kummivahetusheeblid käiku lasta. Elu esimene kummivahetus. Pull muidugi ei lõppenud sellega, sest kui me veerand tundi hiljem heinamaale ööbima keerasime oli kumm jälle töss. Hämaruses maha võttes selgus, et kogu esikumm oli paksult täis umbes poole sentimeetri pikkuseid teravaid okkaid ja situatsioon sedavõrd delikaatsem, et meil oli veel ainult üks varu-sisekumm ja järgmise linnani 100km maastikku. Et siis mitte viga teha, istusin kaks tundi teetassi, taskulambi ja Juka kaasatoodud pintsettidega et paarituhandest okkast nii 500 tõenäolisemat kahtlusalust välja tõmmata. Nees meie ebay'st saadud varu "heavy duty tubes" olid umbes neli korda õhemad kui see, mille ma kummi seest välja võtsin. Õnneks pidas.



Kui mehaanilisest tööst läbimarg särk (isegi öösel) ära kuivas ja uneaeg peale tuli ärkas aafrika fauna. Ühel hetkel hakkas kõrvulukustav shaakalite huilgamine, millele vastati teisest suunast. Ja siis just hetke pärast just meie kohal kõikvõimalike lindude paaniline kisa. Häälte järgi otsustades olime ümberpiiratud kahest hundikarjast, kilomeeter lääne poole umbes 20 häält ja pool kilomeeterit ida poole umbes 10 ulgujat. Kui see piiremisrõnga fakt väikese viitega ajusse kohale jõudis, hakkas VÄGA ÕUDNE!!! Jukal kulub pakkimise peale tavaliselt hommikuti 15-20 minutit, siis sel ööl tuli kindel rekord, umbes 90 sekundit. Mootorite mürina eest pages meetrise heina sees pimeduse poole mitu tegelast. Nad ei osanud ilmselt aimata, kes tegelikud pagenikud on. Järgmine laagriplats umbes 15km allavoolu väikese külakese serval, koerte valvsa haukumise turvas.

Selles regioonis, kust me läbi sõitsime käis elu ikka veel umbes samamoodi nagu paar tuhat aastat tagasi, vast ainult puuämbrid olid vahetunud värviliste plastikpangedega ja eeslivankritel olid tekkinud kummid ja metallist teljed. Üks eeslirakend ja paar kaamelit oligi ainus liiklus, mida me paarisaja kilomeetri jooksul kohtasime. Tegelt suuremates külades oli juba ka paar 125st hiina võrri näha. Kuna siin jõeääres on pinnas juba veidi savine, on siin külad tehtud savionnidest. Väga kaunitest sealjuures.



K: Kas aafriklased maksavad makse?
V: Hea küsimus. Üsna raske on ette kujutada, et tavalised berberi nomaadid või külainimesed seda teeksid. Linnades kuidagi võibolla õnnestub mingeid makse koguda.



K: Kas aafrikas on ka kasvuhooneid?
V: Tuleb välja, et on. Mingis külakeses Mauritaanias oli isegi paar täpselt sellist nagu maal vanaema juures. Dakhlas, Lääne-Saharas oli installatsioon mõnest hiigelsuurest. Küll vist rohkem niiskuse kinnihoidmiseks, kui sooja kogumiseks.


Précis: passed from Mauritania to Mali with no borderpost, crossing 300km of the forgotten backcountry following the compass (sun) and donkey tracks. Perfect ride, only daunted by a midnight ambush by the herd of bloodthirsty jackals.

Tuesday 3 November 2009

I'm sorry my friend, I am wonderful

Kiffa, Mauritaania. Keerasime sisemaale, Atlandi ookean on jäänud düünide taha ja aeg ajalt kisub Saheliks, mis on midagi stepi ja kõrbe vahepealset. Eile jäime natuke vihma kätte ja taevaisa pakkus võimast äikest. Vihm oli teretulnud, aga äikesega oli veidi hirm, sest siinkandis võib madalamas kohas telkides äkkjõega allavoolu minna, isegi kui sajab 100km eemal. Täna tuli isegi sabin rahet, punased düünid mõlemal pool teed. Rahega näkku oli umbes sama valus kui liivaga tavaliselt.



K: Suvel tuli välja statistika, mille järgi eestlased on maailmas enim
JÄÄTISEID sööv rahvas. Kas aafriklased söövad jäätist?

V: Mõned väga bossid söövad, Noakchotti Hummeriklubis nägime mõnusaid suuri jäätisepokaale mustadele piigadele ette kantavat. Lapsed söövad jäätise asemel jahutatud moosipesuvett, maasikamaitselist. See villitakse väga väikestesse kilekottidesse (10cl) ja hoitakse kuurpoodide romukülmkappides, kus poisid võivad heal päeval umbes 1 eurosendi väärtuses ühe sellise lunastada.


Kui Juka palus Noakchottis hotelli kõrval asuva pangamaja(kuuri) Falckimehel meie teepott kuumaks ajada, siis mees ei väsinud kordamast: I'm sorry my Friend, I am wonderful! Uhke rahvas, aga samas tagasihoidlik.



Pehme liiva pealt kuivanud heinamaale jõudes läks mootorratta käsitlemine ka oluliselt mõnusamaks. Esimest korda oli näha veekogusid - üks väike järveke ja jõgi kus oli isegi natuke sopast vett sees.



Kaamelite karjatamine on Mauritaania tähtsuselt teine majandusharu kalanduse kõrval. Neid on üsna palju, eriti siin vegetatsiooniga alal - koperdavad tihti ka tee peal. Üleeile öösel jäi peaaegu magamata, sest hakkasin üht väga huvitavat reisikirja lugema, sellest kuidas 2003ndal aastal 23 aastane Bill Edwards ja tema kaks sõpra pärast ülikooli lõpetamist lendasid siia kohale, ostsid kolm kaamelit ja rändasid 4 kuud läbi kõrbe. Eelnevalt neil muidugi kaamelite või kõrbega kogemust ei olnud. Muidu olekski nõrk olnud.



Siin üks kaamelikarjataja üritab Ahmedile (Jukale) õpetada kuidas mootorrattaga sõitma peab. Kahjuks tal ei tulnud eriti välja, isegi Ahmedi pingutuste peale teda aidata pani mees 3 seki hiljem käna ja sai Suusilt mälestuseks suure põletusvilli jala peale. Mulle panid pätid millegi pärast nimeks Sidi Ahmed. Sidi tähendab vett või allikat või midagi.



Keerame siit linnast jälle lõunasse. Mali on umbes 60 kilomeetri kaugusel. Pollarid ütlesid küll, et mööda seda teed ei saa, aga me lähme vaatame asja oma silmaga üle.

Précis: The desert is turning into Sahel with some vegetation. We'll be entering Mali soon.