Thursday 12 November 2009

Lego-la

Bamako, Mali. Tüdrukutele tuli igasuguseid pakkumisi, aga selge et Kotildat nad ei jaksa siin endale lubada. Suusi eest oleks saanud 1000 EURi lõdvalt ja kui oleks rohkem aega, siis vast ka 1500 nagu me tahtsime.

Samal ajal uurisime tagasi postitamise võmalusi. Laevaga saab edukalt saata 20 tonnise konteineri, mis läheb siit kulla-raudteel Dakari ja sealt laeva peale. Käisime ka ühe tüübi jutul, kes kunagi oli siin tegelenud konteinerite osa-kaupa komplekteerimisega, a seda enam ei tee siin keegi. Maantee-transporti Mali ja Euroopa vahel ei eksisteeri. Lennujaama kaubaosakonnast sain pakkumise umbes 1100 EUR per ratas. Aga siis ... vastas mu e-postile Okorio Mbah, firmast Superior Cargo. Selgus, et Etioopia Õhuga tuleb hind 3 EUR/kilo. Ainus konks on see, et lennupostis arvestatakse ka 'dimensionaalset kaalu', mis on kuupsentimeetrid jagatud 6000ga. Kotilda dimensionaalne kaal oleks 250 kilo, kuigi ta tühikaal ilma bensuta oli umbes 170kg.

Järgmine ülesanne oligi ehitada tüdrukutele kast, nii väike kui võimalik.


Ma ei imestaks kui me tegime maailmarekordi mootorrataste pakkimises. Kast tuli 170x75x100, võrdeline 220 dimensionaalse kiloga. Tollis registreeritigi see ühe mootorrattana. Keegi ei usuks eal, et seal on kaks tükki sees.



Paraku kui me kastiga lennujaama jõudsime ja kaalu peale vinnasime selgus, et päriskaal on neil kahe peale koos kastiga 360kg. Väikese rääkimise peale 350kg. See 1000 EURine oli vaieldamatult reisi suurim väljaminek, sest kütuse peale olime kahe peale kokku kulutanud terve tee jooksul alla 500 EURi. Lennujaama pakiosakonnas oli üsna palju inimesi hilisõhtu kohta - Okorie seletas, et ilmselt tuleb Air France lennuga kirst.



Ja oi kui kehv saab neid olema kokku panna. Lahtivõtmisega läks veidi kiireks ka, nii et asja juurde käib pool ämbritäit polte ja mutreid mida tuleb hakata tagasi sobitama. Kui see 360 kilone kast nüüd järgmise nädala alguses Heathrowle jõuab, siis ei tea küll mis saab :S

Täna hommikul jalutuskäigule seades tähendas Juka meie jalamehestaatuse kohta: "Ma tunnen nüüd end siin nii vaesena!". Siia linnapilti olid meie sõiduvahendid sobimatud, aga üks vana oli vist pikemaks ajaks parkinud.



K: Kas läbipõlenud Euroopa dändid lähevad oma elu viimaseid päevi ikka
veel Maroko urgastesse oopiumiuima lõpetama?

V: Ei kohanud Marokos ühtegi dändit, ega ka oopiumi. Kuigi põhja pool marit suitsetati üsna avalikult. Siin Bamako ühes restoraniurkas, kui läksin just appi räpasesse kööki kartuleid praadima, pistis söökla ja köögi vahelisest august pea sisse värskelt aetud habemeta valge transvestiit-neiu. See oli küll nagu välk selgest taevast.

Lisaks rääkis Okorie Mbah, kes on üldsegi Nigeeriast pärit padukristlane, et viimane kõlakas Bamako vahel pidi olema selle kohta, et Kolumbialased on kohal. Muidu viskasid koka alla naaberriigis Guineas, aga nüüd hiljuti pidid olema Malisse kolinud. Rääkis, et Air France'i lennud pidid olema pakitud alla 18 aastastest koolijütsidest-postiljonidest.



Meie kolme numbritoa kohta hotell asub linna absoluutselt kõige kallimas Kadriorus otse jõe kaldal. Kolme toa, väikese basseinivanni ja väikese aia hooldamiseks hoiab patroon Cheikh täiskohaga palgal 5 inimest, igaühele maksab 1.5 EURi päevas. Me maksame talle umbes 23 EURi päevas. Selline Bamako kõige kallim krunt nagu temal pidi turul maksma umbes 10-20K EURi. Viletsamates kohtades saab linnas maatükke mõne tuhande EURi eest. Cargoärimees Mbah hoiab ka oma kontoris teenrina palgal üht hiljutist ülikoolilõpetajat. Maksab talle 3€ päevas. Mõtlesin, et võiks ükskord Malisse puhkusele tulles palgata endale kuuks ajaks 50 teenrit. Nad võiks veeta kuu aega valmistades midagi ääretult kasutut.

Sõber Indrek H. ja tema kolleegid McKinsey'st käisid eelmine aasta kolmeks kuuks Lagoses mingit jaepanka nõustamas ja ma eeldan, et pidid võtma fee'dena vähemalt 3-5M EURi garantiiga, et nõuanded teenivad vähemalt 10-kordselt tagasi. Need pidid ikka olema kuradi head nõuanded mis 1€/päevas-udulaiskadelt-näljarottidelt 50M EURi teenivad. Siin puhub pangakontorites tühi tuul ja midagi ei toimu, ehk on Lagoses lood teised.

Okorie Mbah, Nigeeria põgenik, cargoärimees, usklik, mees kellega me oleme viimastel päevadel palju aega koos veetnud, on rääkinud põnevaid lugusid Mali, Nigeeria, Lääne-Aafrika, Kristuse ja muu säärase kohta. Näiteks Nigeeria kodusõjast 60ndatel, kui Muhameediusku lääne hõimud tema naftarikkale ida-hõimule relvade abil selgeks tegid, kes on isandad. Sellest kuidas Nigeeria viimane diktaator Indiast endale seksiorje tellis ja siis suri Viagra kätte OD-des. Sellest kuidas Gaddafi ja Liibüa raha Bamakot ja Mali koloniseerivad.

K (Grex): Mis sa arvad, kas see, et ma Oxfamis kolm kuud raamatuid sorteerisin
ning aitasin Oxfamil Aafrikas realiseerida, noh ütleme, 500€, tõi
Aafrikale rohkem kasu või ainult süvendas nende jamasid. (Olen kuulnud, et
Aafrika suurim õnnetus on ÜRO).

V: Ma raamatute kohta ei tea, aga Okorie rääkis, et teise käe riiete bisnes pidi olema väga hea äri siin. Kaks aastat tagasi oli Londonist kohale lennanud inglise-liibanoni mees ja hakanud neid lääne kogumispunktide riideid siin turustama. Praeguseks pidi tal olema juba oma kvartal, mitu turgu, maju, autosid, naisi ... you name it

Kokkuvõtteks varustusest tuleb kindlasti ära märkida meie kõige teenelisem - kilo suhkrut tetrapakendis, mis oli terve tee äärmiselt suvaliselt Kotilda pakiraamile seotud. Käis tosin korda ookeani laine üle, mitu korda liiva all, rahetorm ja kõik loodusnähud, kuid suhkur alati ilusti kuiv ja magus.



Ja Hepco & Becker'i Gobi seeria reisikohvritele leidsime praktiliselt iga päev mõne uue funktsiooni. Neile käib muuhulgas ka sise- ja välisseina vahele kokku 7 liitrit veevaru, mis on kuuma ja kuivaga oi kui magus.




PS! Juka jõudis just tühja teekannuga internetipunkti. Rääkis, et tee peal oli neegrinna ta võrri peale võtnud ja sõitu teinud. Oli ka mobiiltelefoni numbrit küsinud. Jukal polnud.

Tuesday 10 November 2009

Tüdrukute müümisest

Bamako, Mali. Meil on juba mitmendat päeva müüa Suusi ja Kotilda. Päris palju on käinud kiibitsejaid, kohalikest vaestest pättidest, kes saavad elus esimest korda grand motole nii lähedal seista, kuni ameerika protestantlike misjonärideni. Ajaga on muidugi selgunud, et nad on siin ikka jube viletsad ja vaesed kõik ja eriti motikatest midagi ei jaga. Olgugi et linna vahel on paar miljonit hiina võrri üsna kindlasti. Uus Meremaa mees hakkas midagi viisade pärast muretsema ja siis lõi põnnama.

Oleme saanud linna peal kõvasti ringi gaasitada. Rataste reklaamimiseks ainult väga agressiivselt. Kiivrid on siin loomulikult ainult tittedele. Ja võibolla ka nendele kellel on 35° kuumuses peal veidi jahe. Täna kohtasime kesklinnas ka päise päeva ajal isa ja poega suvalisel kesklinna asfalteeritud(!) tänaval rahumeeli norskamas. Kaugelt paistis et on laibad, muidu poleks võibolla lähemalt vaatama läinudki.



Obama maania on siin ka üsna suur - paljudel on tema nimi kirjutatud särgi peale. Vähetõenäoline, aga võimalik, et see on muuhulgas ka nende mustade poiste jalgpallurinimi. Siin sigaretimüüja pakkumas Obama mängukaarte. Sisse ei saanud vaadata, aga vist olid nagu vanasti Turbo nätsude autokaardid - et Obama ovaalsaalis trumpab üle Obama kossu mängimas, jne.



Vahepeal sain kelleltki ka soovituse ja GPS koordinaadid ühe kohaliku prantsuse tüübi kohta, kelle juures saaks pikema-ajaliselt parkida, et siis võibolla hiljem ise tulla edasi sõitma või pakkuda seda võimalust kellegile teisele. Käisime tüüpi eile otsimas, aga GPS juhatas meid linna servas asuva kondoomivabriku hoovi. Jean-Bakir'i seal keegi ei tundnud.

Siin  on aga pilt linna ainsast pesupoest (spetsiaalselt prouale) ja parajasti läks üks mersuga mees sinna sisse, paludes meil mitte pildistada. Me ise sees ei käinud.



Pangas oli täna väga lõbus kui ma üritasin vahetada naelsterlingeid kohalikuks rahaks. Nad muidu peale EURi ja USDi midagi ei tunnista, aga ma sain Bank of Africa's jutule umbes 195cm pika kõrendiga. Mees tõi paberilehe kurssidega ja ma siis kirtsutasin alguses nina 10% GBP spread'i peale. Tuju läks oluliselt paremaks, kui mees ostis mult lõpuks naelad müügihinnaga, ehk et võttis vale hinna ja ma oleks võinud ilmselt tund hiljem tagasi tulles saada 10% kasumit kohaliku raha jälle naeladeks vahetades. Eriti nupukusega ei hiilga.

Jukal on viimased paar päeva Panicum Malaricum, aga ta palus sellest mitte lähemalt kirjutada, enne kui on saanud tõestuse minu teooria, et ei tasu lihtsalt jäätist süüa, võib külmetada.

Précis: Selling the bikes in Bamako, local overwhelming poordom is not helping. Visited the local condom factory while following an incorrect GPS waypoint. Obama is still the man and they do have a lingerie shop.

Sunday 8 November 2009

Bamako bluus

Bamako, Mali. Pärast 6500km ja ainult 24 päeva oleme jõudnud 4miljonilisse külla Bamakosse. Linna sissesõitjat tervitab hiiglaslik ja kohalikul tasemel võibolla ka väga kuulus roheline jalgpallur. Ümber näha ka parem osa Bamako Autobussikoondise fleeti.



Linn ise asub Nigeri jõe ülemjooksul, mis algab üsna ookeani äärsetelt kõrgendikelt Guineas ja voolab siit edasi põhja Sahara sisemaale, et siis tagasi lõunasse keerata ja Lagosest idas merre tagasi jõuda. Mali Kuningriigi aegadel 10ndal sajandil ja nii veeti siinsetest kullakaevandustest laevadega kraam Timbuktusse, sealt kaamelitele ja otse läbi kõrbe vahemere äärde ja Lähis-Itta. Timbuktu oli sel ajal suurelt jaolt kullast tehtud ja tema kuulsus jõudis igale poole. Esimene valge inimene jõudis elusalt sinna linna ja tagasi Euroopasse vist alles 17nda sajandi lõpus kuigi proovijatest puudus polnud. Siin oli omalajal rikkust nõnda palju olnud, et kui kohalik kuningas 12ndal sajandil palverännakul käis ja Cairo vaestele tonni kulda viskas, siis vastava metalli hind oli kohalikul turul mitmeks aastaks kukkunud. Nüüdseks on selle rikkusega siin riigis ühel pool. All pildi peal on linna jahisadam/laevaremonditehas. Punase puu plankudest vened olid nii lapitud, et vabalt võisid mõned olla Timbuktu hiilgeaegadel kulda vedanud.



Meil oli siiasõit veidi nukker, sest viimane sirge sellel reisil ja kui tüdrukute äramüümine õnnestub siis võibolla viimane sõit koos nendega. Mul on juba mõnda aega internetis ka kuulutus, et pakun tasuta kaht motikat sõiduks Bamakost Euroopasse. Nüüd on üks Uus-Meremaa sell ühendust võtnud ja pakub, et võib kohe kohale lennata. Praegu ta on Lõuna Aafrika Vabariigis. Kui see õnneks läheb, siis annaks Kotilda tema hoole alla.



Esimesel õhtul jõeäärses hotellis (25€) sai lubada endale ka ühe väikese õlu, mis on siin turismiasutustes aksepteeritav. Paraku me saime mõlemad sellest nii kohutava peavalu, mis isegi teise pudeli abiga paremaks ei läinud.

K: Kas aafrikas on nälg?
V: Ei ole, on lihtsalt lõputu laiskus. Sooja on, süüa on, siis miks peaks mitte kaltsudest tehtud katuse all vedeleda ja oodata. Kuidagi on nad osanud vist õppida igavust ignoreerima. Kurat teab mida nad passivad, ilmselt tuleks siit riigist häid laisklemise maailmameistreid. Polegi kuulnud, mis spordialal Mali tugev oleks.

See linn koosneb ka peamiselt slummidest ja mõnest majast - navigeerida saab asfaltteede abil, sest neid on siin paar tükki. Ülejäänud on kuival ajal tolmuteed ja märjal ajal sopaaugud. Õhtul ringi uidates sattusime slummis kitarrihelide peale, mis viisid meid ühte mõnusasse baari, kus bänd ja kaks Big Mama lasid järgmised 6 tundi kuni varavalgeni regibluusi. See oli selline jutubluus tihedate kitarri ja dzhembesoolodega. Ega me muud eriti aru ei saanud, kui et üks lugu oli meile pühendatud ja paaris ülejäänus visati Mauritaania ja sealse rahva üle nalja. Bändi tagareas istus ka üks nooreke Slim Sister, me muudkui ootasime kuni tema laulma hakkab, aga ta jäi poole kontserdi ajal jope sisse magama. Ilmselt tema funktsioon oli õppida, et kui ta ka ükskord nii paksuks saab, et kuidas siis laulma peab.





Pelleris oli muidugi ka põnev - ukse peal olid mõlema soo sildid ja sees üsna ropp. Kui ma seal parajasti asja ajasin, siis tuli sisse üks must mees ja hakkas minu suunas ropendades vildakil kraanikaussi laskma. Ilmselt siis ongi unisex tualett, kus kraanikauss oli mõeldud pissuaariks ja potike oli tütarlastele.