Kongassambougou, Mali. Krossirajal oli selgelt tunda, et alles nüüd hakkame tõelisesse aafrikasse jõudma. Mauritaania kaamelihangeldajatest berberid ja nende mustad teenrid vahetusid lõbusa valgete hammastega rahva vastu. Kayes, linnake Senégali jõe ülemjooksul, tervitas meid kõikematva funkiga. Seda tuli kummitöökodadest, apteekidest, kohvikutest, bassisüsteemidest, radiooladest. Juka taga sõites tundus vahepeal, et Suusi sumpsist hakkas ka veidi fangilist sambarütmi tulema. Mõnus vaheldus araabia pininale, kuigi Noakchotti turul Mauritaanias keegi lasi ka mitu päeva järjest Hendrixi kitarrisoolosid. Marten Kuninga kuulsus ei ole veel siia kanti jõudnud kuigi olen mitmelt küsinud.
Maroko oli tõeline meesteriik, naisterahvaid oli näha väga vähe ja mingit ametit nad praktiliselt kunagi ei pidanud. Seal hakatakse tüdruketele väiksest peale söötma hulgalise suhkruga magusat piima/koorejooki, et nad ikka heaks suureks läheks. Vahepeal jäigi mulje, et kogu Maroko söök läheb naistesse, sest mehed on kõik täielikud kõrendid. Mauritaanias muutus pilt veidi paremaks, sest seal oli veri berberite, araablaste ja mustadega sobivamalt segatud, lisaks väga värviliste tualettidega mustad naisterahvad. Dalstoni mehele nagu mina võib jääda Londoni linnapildi ja Njuujorgi räpifilmidest, et must naine on suur naine. Vale puha! Mauritaaniast alates muutusid naisterahvad ka üllatavalt julgeks, tulid isegi juttu tegema, tuututasid ja kisasid Jukale tervitusi möödasõitvatest Hummeritest ja nii edasi. Ma ise sain juba Laayoune'i arvutikohvikus ühelt koolitüdrukult prantsuskeelse armastuskirja. See asetati pahempidi mu lauanurgale ja ma pidin ta ka pahempidi läbi lugema. Puutuda eriti ei tahtnud, sest äkki siin tähendab see abieluettepaneku vastuvõtmist või lõppeb käte maharaiumisega.
Siinkandis on lapsed jällegi veidi aremad, kuid absoluutselt uudishimulikud. Kuidagi arguse ja uudishimu piirimail balanseerides piiras puuvilus arbuusi õgivat piirkonna suurimat dekadenti trobikond külast kohale jooksnud lapsi.
Ja järgmise 30 minuti jooksul nihkusid nad sentimeeter haaval ning omavahel sosistades juba üsna lähedale.
K: Kus on aafrika parim kohvi?
V: Kindlasti mitte Malis. Siin tuleb ainult lahustuvat kohvi ja piim on saadav ainult pulbri kujul. Viimane fakt on üsna kurb sest vahepeal oli suur piimaisu ja mida pole, seda on ainult udaras ja kui sealt ise välja ei võta siis ei saagi. Seda piimapulbri asja lugesin juba veidi varem Dakari kohta, kuhu me majanaabrinna Anne Moreau prantuse Danone heategevuskonglomeraati tööle läks. Nad on alles viimastel aastatel hakanud Senegalis piima tootma, enne seda läks absoluutselt kogu kraam pulbriks. Siiani parim kohv on olnud hispaanialik Maroko kraam. Teevalikus määrab kvaliteedi enamasti see, kui püüdlikult sheff on seda õhutanud (lõputult ühest väiksest teeklaasist teise ja tagasi valanud). Kui klaasis pole sentimeetrijagu vahtu, siis tunne end petetult. Tee oligi kõrbes parim, sest ainus mis seal janu leevendas oli magus roheline tee. Olgu tähendatud, et isegi Juka paneb nüüd rohelise tee sisse suhkrut :)