Linn ise asub Nigeri jõe ülemjooksul, mis algab üsna ookeani äärsetelt kõrgendikelt Guineas ja voolab siit edasi põhja Sahara sisemaale, et siis tagasi lõunasse keerata ja Lagosest idas merre tagasi jõuda. Mali Kuningriigi aegadel 10ndal sajandil ja nii veeti siinsetest kullakaevandustest laevadega kraam Timbuktusse, sealt kaamelitele ja otse läbi kõrbe vahemere äärde ja Lähis-Itta. Timbuktu oli sel ajal suurelt jaolt kullast tehtud ja tema kuulsus jõudis igale poole. Esimene valge inimene jõudis elusalt sinna linna ja tagasi Euroopasse vist alles 17nda sajandi lõpus kuigi proovijatest puudus polnud. Siin oli omalajal rikkust nõnda palju olnud, et kui kohalik kuningas 12ndal sajandil palverännakul käis ja Cairo vaestele tonni kulda viskas, siis vastava metalli hind oli kohalikul turul mitmeks aastaks kukkunud. Nüüdseks on selle rikkusega siin riigis ühel pool. All pildi peal on linna jahisadam/laevaremonditehas. Punase puu plankudest vened olid nii lapitud, et vabalt võisid mõned olla Timbuktu hiilgeaegadel kulda vedanud.
Meil oli siiasõit veidi nukker, sest viimane sirge sellel reisil ja kui tüdrukute äramüümine õnnestub siis võibolla viimane sõit koos nendega. Mul on juba mõnda aega internetis ka kuulutus, et pakun tasuta kaht motikat sõiduks Bamakost Euroopasse. Nüüd on üks Uus-Meremaa sell ühendust võtnud ja pakub, et võib kohe kohale lennata. Praegu ta on Lõuna Aafrika Vabariigis. Kui see õnneks läheb, siis annaks Kotilda tema hoole alla.
Esimesel õhtul jõeäärses hotellis (25€) sai lubada endale ka ühe väikese õlu, mis on siin turismiasutustes aksepteeritav. Paraku me saime mõlemad sellest nii kohutava peavalu, mis isegi teise pudeli abiga paremaks ei läinud.
K: Kas aafrikas on nälg?
V: Ei ole, on lihtsalt lõputu laiskus. Sooja on, süüa on, siis miks peaks mitte kaltsudest tehtud katuse all vedeleda ja oodata. Kuidagi on nad osanud vist õppida igavust ignoreerima. Kurat teab mida nad passivad, ilmselt tuleks siit riigist häid laisklemise maailmameistreid. Polegi kuulnud, mis spordialal Mali tugev oleks.
See linn koosneb ka peamiselt slummidest ja mõnest majast - navigeerida saab asfaltteede abil, sest neid on siin paar tükki. Ülejäänud on kuival ajal tolmuteed ja märjal ajal sopaaugud. Õhtul ringi uidates sattusime slummis kitarrihelide peale, mis viisid meid ühte mõnusasse baari, kus bänd ja kaks Big Mama lasid järgmised 6 tundi kuni varavalgeni regibluusi. See oli selline jutubluus tihedate kitarri ja dzhembesoolodega. Ega me muud eriti aru ei saanud, kui et üks lugu oli meile pühendatud ja paaris ülejäänus visati Mauritaania ja sealse rahva üle nalja. Bändi tagareas istus ka üks nooreke Slim Sister, me muudkui ootasime kuni tema laulma hakkab, aga ta jäi poole kontserdi ajal jope sisse magama. Ilmselt tema funktsioon oli õppida, et kui ta ka ükskord nii paksuks saab, et kuidas siis laulma peab.
Pelleris oli muidugi ka põnev - ukse peal olid mõlema soo sildid ja sees üsna ropp. Kui ma seal parajasti asja ajasin, siis tuli sisse üks must mees ja hakkas minu suunas ropendades vildakil kraanikaussi laskma. Ilmselt siis ongi unisex tualett, kus kraanikauss oli mõeldud pissuaariks ja potike oli tütarlastele.
