Meie eilsed seiklused algasid umbes siis kui oli nii pime, et ei näinud enam sõita. Tõmbasime siis 30km Tarfaya'st teeäärsesse teeputkasse närve puhkama. Lisaks meile oli seal täpselt üks teine klient telkust Terminaator II vaatamas. Küsisin igaks juhuks peremehelt, kas ta ehk hr. Ahmed Swayah'i teab. Ei teadnud, küll aga teadis rääkida, et see teine klient baaris on Mohammad Swayah. Kui tüübile panin selle pildi nina alla torkasin - siis ta tundis kohe oma onupoja ära ja dateeris ka täpselt aastasse 2002, kui me esimest korda siin kandis reisimas olime. Onupoeg elavat ikka Tarfayas ja olevat vahepeal naise peale saanud.
Edasi läks juba oodatud rada pidi - Tarfayas tuli vaid nimi öelda ja kohe juhatati härra poe juurde. Sõber oli vahepeal ka oma äri avanud ja casa uhkelt ära renoveerinud. Selgus, et linnas lugupeetud kodanikuks saanud. Sõbral läks ka ainult paar minutit, et meid ära tunda - siis juba dushid, teerituaalid, söögid, perekond, pildialbumid, pikad jutud prantsuse keeles, milles ma olen juba iga päevaga veidi tugevam.
Seitse aastat on pikk aeg ja palju oli rääkida. Meie sõprus algas, kui 2002 hääletasime tema ja ta kahe sõbra Peugeot 205 rondile. Sinna mahtus lisaks kolmele liivasellile, Jukale ja mulle ka üks suur teler, millel oldi Marrakechi turul järgi käidud.
Traditsioonide järgi peab vastuvõtja oma külalistega samas toas magama. Tüüp sai vist väikse tünni, sest ise sai alles kuu aega tagasi esimest korda naist katsuda .
Saint-Exupery peatus Tarfayal tihti oma postilendudel (Courrier Sud) ja ka tal oli linnas palju sõpru, kes nüüd on väikese monumendi ja muuseumi püsti pannud.
Ja maanteel kohtasime umbes tosinat jalgratturit, kes meelekindlalt tuulises, kuumas ja liivases lõuna poole kerisid. Veidi liivasemas kohas on iga mööda- või vastusõitev auto liivaprits otse näkku.
