Aafrika on täis kummalisi nähtusi. Maroko poolt läheb Mauritaania piiri poole umbes 2000 km korralikku asfalti, Mauritaania poolt nüüd üles ka hea rulluisutee. Vahepeal on aga 7 kilomeetrit eikellegimaad, mis on nagu Männiku karjäär, kust on miljon rekkat suvalisel moel läbi sõitnud. Meie õnneks tõmbasime seal kogu kolonnist mööda, kes 3km/h mööda roppe auke venisid. Karjääris tegeleti ka mitmete põlenud vrakkide kõrval autode müümisega, et ei peaks kummalegi riigile makse maksma. Teisel pool karjääri tekkis mul väike hirm Mauritaania riigi sees, sest kogu piiripunkt koosnes kuurilobudikest, millele mu Küütri tänava puukuur teeks kuuride iludusvõistlusel pikalt ära. Õnneks sai 10 EURi eest riiki. Õhtul oli veel märgata kahte musta poissi raudtee alt liipreid auto kasti vinnamas ja hommikul kahte teist veinnikest lagunenud kuuri raudbetooni seest raudvardaid näppamas.
Täna said Kotilda ja Suusi elu sõidu: rohkem kui 100km enne Mauritaania pealinna Noakchotti murdsime vee äärde ja oli teada, et seal ei lähe platoo veeni välja ning et mõõnaga saab seal veepiiril sõita. Nii me lendasimegi keskmiselt 100-120 km/h mööda plaazhi pealinna poole. Meist jäi maha kaks punktiirjoont, sest iga 20 meetri peal oli liivavaal, kus sai selle kiiruse pealt iga kord mõlemad rattad õhku. See oli nii sõnulseletamatu kaiff, et seda vist oskab ainult ameerika film edasi anda. Kaiff kestis, kuni Juka umbes 100ga piirivalvekordonisse sisse kimas ja siis automaatidega roheliste meeste eest põgenedes kolm korda liiva sees käna pani.
Mauritaania üks kahest olulisemast majandusharust on kalandus, mis koosneb neljast kõrbe ja ookeani piiril asetsevast onnkülast, millest me kõigist täna läbi sõitsime. Neil kalameestel on vist oma rahvus, mille nimi mulle praegu meelde ei tule.
Neil pidavat olema tehnika, kuidas metsikuid delfiine kasutada kalade võrkudesse karjatamiseks. Üks vana paadist pakkus meile umbes 5€ eest võimsaimat krabi, keda mul on au olnud kohata. Selgelt veel meeles, kuidas me hiljuti Lissabonis oluliselt väiksemate vennikeste eest 25€ tükk maksime.
Ja lõpuks ometi esimene ujumine. Kui laulusõna ütleb ... sand dunes and salty air ... siis viimasel hakkas see salty air juba rohkem kaenla alt tulema. Selle kihutamise ajal puhus kogu aeg kõrbe poolt umber 40° tuul, nii et väga mõnus oli iga 5 minuti tagant täie hurraaga ka lainetest läbi sõita.
Granaatõunad olid Marokos meie vaieldamatud lemmikud, alates sellest kui põllult tulnud tüdruk Jukale jalapesu ajal ühe kinkis. Neid ülimagusaid sai umbes 6 krooni kilo külaturgudelt ja info põhjal, et neid Mauritaanias pole, võtsime ka paar kilo kaasa.
Précis: 100km ride of our lives on the empty beaches of Mauritania towards Noakchott. Averaged 55-65 miles per hour until almost running over the guards at a military checkpoint.
