Võimas poohui

Nouakchott, Mauritaania pealinn. Siinkohal peaks selgitama, et Mauritaania on üks vaesemaid riike maamunal ja enne 70ndate põudasid jalutasid enamus mauri rahvast kõrbes kaameleid. Nüüdseks on paljud oma telkidest siia praktiliselt ainsasse linna kolinud. Siin on kokku neli maja, millel on rohkem kui kolm korrust, ülejäänud on ühekordsed või lihtsalt kuurid. Lisaks üks pilvelõhkuja, mida meie hotelli kõrvale ehitatakse. Pilvelõhkujat on juba 12 korrust ning see kasvab ilma kraanata. Võib olla, et terves Mauritaanias polegi ühtegi kraanat veel. Hotelli hakkasime otsima eile kõige kallimast alustades. Väga luksuslik, kuid numbrituba kahjuks peaaegu 100 EUR. Võtsime linna kalliduselt neljanda - väikese kauplemise eest saime 25EURi eest kahe magamistoaga konditsioneeritud sviidi. See võis olla ka odavuselt neljas, sest vaevalt et siin oluliselt üle kaheksa hotelli on. Normaalsed elanikud kämbivad lihtsalt tänavatel ning mõni edukukam on soetanud endale sääsevastase kookoni.



Kogu linn meenutab natuke Dar-Es-Salaami slumme, kus mul oli au eelmisel aastal nädalavahetus veeta.Ainult et kui Daris oli kesklinn ka, siis siin ongi ainult geto. Linna moto võiks olla 'võimas poohui'.



Gregor oli vahepeal saatnud kolmkümmend küsimust aafrika kohta. Proovime aegamööda vastata, aga need vastused rohkem otsustades sel teekonnal nähtu põhjal ja ei kehti mitte kogu aafrika kohta.



Noakchotti linnapildis on umbes 50 väga läikivat Hummeri ja Range Roveri maasturit ning vastukaaluks umbes 5000 väga mõlkis Mercedes 190 ja vana Renault panni. Need Hummeri mehed olevat tihti sigaretismuugeldajad. Suitsupakiga pidi saama umbes kahekordse hinnavahe hulgiturul. Kiire arvutus ütleb, et väiksemasse rekkasse peaks minema vähemalt pool miljonit pakki - kui saab ka 1€ pakist vahelt, siis pool milli sõidu eest on hea diil küll. Siit ka vastus Gregori küsimusele.

K: Kas tasub minna aafrikasse sotsiaaltöötajaks?
V: Ei tasu. Smuugeldajaks võibolla. Minu käest võib saada mõnedest piiripunktidest möödasõitude GPS koordinaadid. Tõesti, siiamaani pole veel mingeid sotsiaaltöö edulugusid kohalike käest kuulnud, aga midagi negatiivset samas ka mitte.



Meil pole pollaritega eriti probleeme olnud, vahel küsivad kindlustust mida meil pole, aga alati on aidanud enesekindlalt raske ohkega mingi suvaline inglisekeelne A4 paber kohvripõhjast välja otsida ja öelda vigases prantsuse keeles c'est internacional.

K: Kas ÜRO on aafrika rahvastele hoopistükkis kahjulik, nagu vahel kommenteeritakse?
V: Siinkandis pigem vist jõuetus algavaid riike toetada. Nagu Maroko okupeeritud Polisario alad ja Tuaregi riik, mis pidi tulema Mali, Nigeri ja Alzheeria nurka.



Siiamaani oleme peaaegu igal õhtul telgis kaevurilambi või düünil külitades kuuvalgel uurinud kaarti ja tõdenud, et küll on vähe tuldud ja oi kui palju on veel minna. Eile sviidi põrandal kirgastus, et juba on päris okei! Dakari oleks siit ainult tühine 600 kilti. Meie tee keerab tutikate Mali viisadega nüüd hoopis Bamako poole, kuhu on umbes poolteist tuhhi. Marokos sai Juka ühe kohaliku rekkamehega teelauas saksakeelsele jutule ja too rääkis, et Bamakos pidi olema üsna hea proovida motikaid kohalikele rikkuritele maha ärida. Kui ei õnnestu, siis peab vist parklasse panema ja veebruaris jälle 6 nädalat palgalist puhkust välja võtma, et edasi allapoole reisida.

Ja siinkohal kuulutus:
Müüa KTM 'Kotilda' 640, hind 3000 EUR
Müüa Suzuki 'Suusi' DR 650, hind 1500 EUR
Vähe sõitnud! Väga heas korras! Asukoht Bamako, Mali.

Täna lasin kohalikus võrriputitamiskuuris Kotilda keti ära vahetada, varu oli targu kaasa võetud. Ise natuke pelgasin seda tööd, aga poleks pidanud, sest sheffi tööriistaks oli haamer ja muud rasked objektid ning ainus töövõte oli tagumine. Natuke halb oli vaadata, aga lõpuks väikeste vahelesegamiste abil sai vist enam-vähem normaalne tulemus.

Juka putitas Suusi õhufiltrit ja kuna meil filtriõli käepärast polnud, siis otsustasime, et oliiviõli peaks olema enam-vähem õige paksusega. Muidu soovitatakse alternatiivina ka käiguka õli.

K: Kas aafriklased kannavad päikeseprille?
V: Ainult väga bossid aafriklased ja need, kes müüvad päikseprille. Bossid on siin restodes ja ärides peaaegu alati araablased või berberid ja ettekandjad, nõudepesijad ja töörahvas on mustad. Nagu vanemal ajal, mil mauri perekonnad karjatasid kõrbes loomi ja mustemad tegelased olid väga austatud teenrid.

Précis: New destination Bamako, Mali. Will try selling the bikes on the local market to avoid the cost of flying them back. Another option is to park with a local 'friend' and continue the journey next year when the new lot of holidays are allocated.

Kihutamine kahele

Atlandi rannik, Mauritaania. Siin on kuumus juba väga ropuks läinud. Õhk on kuuma tuult ja liiva täis, midagi hingata pole. Sõites salamisi unistan külmetamisest.

Aafrika on täis kummalisi nähtusi. Maroko poolt läheb Mauritaania piiri poole umbes 2000 km korralikku asfalti, Mauritaania poolt nüüd üles ka hea rulluisutee. Vahepeal on aga 7 kilomeetrit eikellegimaad, mis on nagu Männiku karjäär, kust on miljon rekkat suvalisel moel läbi sõitnud. Meie õnneks tõmbasime seal kogu kolonnist mööda, kes 3km/h mööda roppe auke venisid. Karjääris tegeleti ka mitmete põlenud vrakkide kõrval autode müümisega, et ei peaks kummalegi riigile makse maksma. Teisel pool karjääri tekkis mul väike hirm Mauritaania riigi sees, sest kogu piiripunkt koosnes kuurilobudikest, millele mu Küütri tänava puukuur teeks kuuride iludusvõistlusel pikalt ära. Õnneks sai 10 EURi eest riiki. Õhtul oli veel märgata kahte musta poissi raudtee alt liipreid auto kasti vinnamas ja hommikul kahte teist veinnikest lagunenud kuuri raudbetooni seest raudvardaid näppamas.



Täna said Kotilda ja Suusi elu sõidu: rohkem kui 100km enne Mauritaania pealinna Noakchotti murdsime vee äärde ja oli teada, et seal ei lähe platoo veeni välja ning et mõõnaga saab seal veepiiril sõita. Nii me lendasimegi keskmiselt 100-120 km/h mööda plaazhi pealinna poole. Meist jäi maha kaks punktiirjoont, sest iga 20 meetri peal oli liivavaal, kus sai selle kiiruse pealt iga kord mõlemad rattad õhku. See oli nii sõnulseletamatu kaiff, et seda vist oskab ainult ameerika film edasi anda. Kaiff kestis, kuni Juka umbes 100ga piirivalvekordonisse sisse kimas ja siis automaatidega roheliste meeste eest põgenedes kolm korda liiva sees käna pani.



Mauritaania üks kahest olulisemast majandusharust on kalandus, mis koosneb neljast kõrbe ja ookeani piiril asetsevast onnkülast, millest me kõigist täna läbi sõitsime. Neil kalameestel on vist oma rahvus, mille nimi mulle praegu meelde ei tule.



Neil pidavat olema tehnika, kuidas metsikuid delfiine kasutada kalade võrkudesse karjatamiseks. Üks vana paadist pakkus meile umbes 5€ eest võimsaimat krabi, keda mul on au olnud kohata. Selgelt veel meeles, kuidas me hiljuti Lissabonis oluliselt väiksemate vennikeste eest 25€ tükk maksime.



Ja lõpuks ometi esimene ujumine. Kui laulusõna ütleb ... sand dunes and salty air ... siis viimasel hakkas see salty air juba rohkem kaenla alt tulema. Selle kihutamise ajal puhus kogu aeg kõrbe poolt umber 40° tuul, nii et väga mõnus oli iga 5 minuti tagant täie hurraaga ka lainetest läbi sõita.

Granaatõunad olid Marokos meie vaieldamatud lemmikud, alates sellest kui põllult tulnud tüdruk Jukale jalapesu ajal ühe kinkis. Neid ülimagusaid sai umbes 6 krooni kilo külaturgudelt ja info põhjal, et neid Mauritaanias pole, võtsime ka paar kilo kaasa.



Précis: 100km ride of our lives on the empty beaches of Mauritania towards Noakchott. Averaged 55-65 miles per hour until almost running over the guards at a military checkpoint.

Vähipüük vähi pöörijoonel

23° põhjalaiust, Lääne-Sahara. Olime just mere ääres kuuvalgel mini-düüni peale pikali visanud, kui maa alt ilmusid välja kaks selli ja nõudsid, et me tuleks nende poole teed jooma. Läksime meeleldi, jälle asfaldiprakku.

 

Kolm salakalameest elasid väga muhedas asumis ehitatud asfaldikihi alla (vt. eelmine lugu). Jutu ja maitsva kalaroa käigus selgus, et nad patustavad võrkudega püüdmisega, mis politseinikele eriti ei meeldi. Jäime ööseks nende poole ja võtsime plaani hommikul koos kalale minna.



7:00 äratus, pump ühes ja 50m järsakust alla. Igal mehel olevat 8 võrku sees ning rekkakummist ehitatud pargas. Kummile oli lihtsalt seotud plaadike alla, millest sai kokku täiesti ookeanikõlbuliku kummipaadi. Teeääres leiduvatest vahenditest saab siinkandis paljud asjad jonksu.

(siia pidi tulema lõik sellesty kuidas üle lainete hüpati selle paadiga, aga video liiga suur)


Saak oli kobe, kaks meest tõmbasid kahe tunniga välja kokku üle saja kilo erinevaid tegelasi. Vähke ei saanud, täiesti tavaline kalapüük vähipöörijoonel.



Ja edasi jälle see pikk ja igav maantee läbi ei millegi, miiniväljade eest hoiatavad märgid tee ääres.



Précis: Went fishing with 3 guys hiding from the police. Two of them pulled 100kg in 2 hours from their nets.

Igav liiv ja tühi väli, eemal ... eimidagi

Ad-Dakhla, Lääne-Sahara. Dumfordi neem. Täna on plaanis ületada vähipöörijoon ja homme Mauritaania piir. Viimased paar päeva oleme sõitnud mööda üht pikka ja igavat maanteed, mis jookseb mööda ookeani äärt läbi Lääne-Sahara. Alles hiljuti olid veel enamus teemärke tuhandetes kilomeetrites.

Siin ka üks pilt ühest suvila-külakesest, mis asus ei kuskil. Esimene asustus oli kummalegi poole 100-150km. Peavad olema suvilad, sest külas ei olnud ühtegi hinge.



Eile õhtul saime öömajale asfaldipraos - suures plaanis nii võis näida. Nimelt on siinne mereäärne platoo kümnete tuhandete ruutkilomeetrite ulatuses absoluutselt tasane kiviklibuväli merepinnast 50m kõrgusel, mis selgus et on tehtud 1,5 meetri paksusest merekarpide ja muu loomastiku luukeredest. Mere ääres on lained selle kilbi alt liiva ära uuristanud ja nii see on kokku varisenud nagu murtud asfalt.

Vanad sõbrad, head sõbrad

Laayoune, Lääne-Sahara. Kui Franco kõrvad pea alla pani, andis Hispaania kuningas oma Rio De Oro koloonia Mauritaaniale ja Marokole jagada. Kohalikus Saharawi rahvas põles aga iseseisvumistuli ja nii algas sõda, mis on alles viimasel kümnendil vaibunud. Maroko kasuks ja Polisario (Saharawi rahva) kahjuks. Sõja käigus ehitati muu hulgas ka üks kummalisimaid militaarobjekte - liivast müür keset kõrbe.

Meie eilsed seiklused algasid umbes siis kui oli nii pime, et ei näinud enam sõita. Tõmbasime siis 30km Tarfaya'st teeäärsesse teeputkasse närve puhkama. Lisaks meile oli seal täpselt üks teine klient telkust Terminaator II vaatamas. Küsisin igaks juhuks peremehelt, kas ta ehk hr. Ahmed Swayah'i teab. Ei teadnud, küll aga teadis rääkida, et see teine klient baaris on Mohammad Swayah. Kui tüübile panin selle pildi nina alla torkasin - siis ta tundis kohe oma onupoja ära ja dateeris ka täpselt aastasse 2002, kui me esimest korda siin kandis reisimas olime. Onupoeg elavat ikka Tarfayas ja olevat vahepeal naise peale saanud.

Edasi läks juba oodatud rada pidi - Tarfayas tuli vaid nimi öelda ja kohe juhatati härra poe juurde. Sõber oli vahepeal ka oma äri avanud ja casa uhkelt ära renoveerinud. Selgus, et linnas lugupeetud kodanikuks saanud. Sõbral läks ka ainult paar minutit, et meid ära tunda - siis juba dushid, teerituaalid, söögid, perekond, pildialbumid, pikad jutud prantsuse keeles, milles ma olen juba iga päevaga veidi tugevam.



Seitse aastat on pikk aeg ja palju oli rääkida. Meie sõprus algas, kui 2002 hääletasime tema ja ta kahe sõbra Peugeot 205 rondile. Sinna mahtus lisaks kolmele liivasellile, Jukale ja mulle ka üks suur teler, millel oldi Marrakechi turul järgi käidud.



Traditsioonide järgi peab vastuvõtja oma külalistega samas toas magama. Tüüp sai vist väikse tünni, sest ise sai alles kuu aega tagasi esimest korda naist katsuda .



Saint-Exupery peatus Tarfayal tihti oma postilendudel (Courrier Sud) ja ka tal oli linnas palju sõpru, kes nüüd on väikese monumendi ja muuseumi püsti pannud.



Ja maanteel kohtasime umbes tosinat jalgratturit, kes meelekindlalt tuulises, kuumas ja liivases lõuna poole kerisid. Veidi liivasemas kohas on iga mööda- või vastusõitev auto liivaprits otse näkku.

Tuulepealne maa

Tan Tan, Maroko. 2000 miili, 3200 km tuldud. Kui kella 1 paiku eelmisest linnast sõitma hakkasime tundus, et nii on ilmvõimatu edasi tungida. Vastu puhus lämmatavalt kuum kuiv tuul väikese liivaga ja kuidagi ei õnnetunud seda hingata. Aga siis paarkend kilti hiljem hopsti üle mäeriba ja teiselt poolt puhus sisse mõnus ookeanibriis. Kindlalt alla 40 kraadi soe. Eile oli Juka varjus täheldanud 38 kraadi ja see oli veel mägedes.

Eilne laskumine anti-atlasest kanjonisse ja piste läbi sealsete berberikülade tõi võimsaid vaateid. Esimese pildi peal läks Juka võrdluseks sinna kaljunukile seisma, aga mu Ebay'st ilgelt odavalt saadud digifotoaparaadil ei olnud piisavalt palju piksleid, et ta üldse peale jääks.




Järgmine pilt tuli siis, kui mu tagapidur jälle ära kadus. See heledam triip seal paremal on see kliburada, mida mööda me alla sõitsime. Juka avastas alles mänuki taga, et mind enam ei ole ja olevat ilgelt muresse sattunud. Et kuidas ta nüüd läheb sinna alla kuristikku neid musta tee jäänuseid otsima - meie ainus poolik musta tee pakk oli minu kohvris ja siit maalt on võimatu seda juurde saada. A vähemalt sain teada, mis pull selle piduriga on - keema läheb lihtsalt.



Atlase mäestik tekkinud sellest, kui lõuna euroopa kilp aafrika oma vastu surub ja siis selle otsa ronib. Niisiis tegelikult jõudsime alles nüüd tõeliselt Aafrikasse.





Kanjoni põhjas kaunis sõit läbi palmiistanduste ja berberikülade. Ja hea motokross oli ka enamus pistet; ainult pagasi pärast on mure, et kui see mõne hüppe peal minema lendab...

Précis: windy.