Epiloog

London, Suurbrittannia. Polegi ammu proovinud nii, et lähed lennujaama kohale, ostad infoletist pileti, ja sõidad ... kuskile. Minu puhul siis Bamakost läbi Ouagadougou ja Tripoli Londonisse. Juka jäi veel nädalaks Malisse, lubas minna bussiga (häh!) lõuna poole 12nda laiuskraadiga flirtima. Järgmiseks reedeks on Jukal pilet Kairosse, kus tema seiklused jätkuvad.



Suusi ja Kotilda peaksid praeguseks olema oma väikese kastiga Addis Abbeba lennujaamas Etioopias. Hoian neile pöialt, et maailma parim maratonijooksmisrahvas ei unustaks neid Londoni lennuki peale tõstmast.

Ma ise vaatan seda kaarti ja tundub, et see 6500km ei olnudki suurt midagi. Kurb muidugi, et ei saanud edasi minna. Paar aastat tagasi jälgisin ise suure põnevusega Rebaseonu seiklusi Aafrikas. Kui tahate teada, mis oleks edasi tulnud, siis lugege tema reisikirjast. Veidi varemast ajast on paar rida selle kohta, kuidas kolm poissi käisid gaasiavarii bussiga Elevandiluurannikul. Buss sinna välja ei jõudnud, aga see on üks maailma parima nimega riike, kuhu oleks meeleldi isegi vaatama läinud.



Reisi jooksul on paar sõpra kirjutanud, et tahaks hirmsasti ka tulevikus mõnd sellist rännakut ette võtta. Ma ise tahaks ka ja ilmselt tulebki võtta, ei tea veel kuhu ainult. Arvan, et kõige kasulikum oleks leida netist keegi, kes sõidab minu rattaga sihtpunkti ja siis ise sõidaks sealt tagasi. Teine võimalus oleks otsida kohapealt mõni rännumees, kelle oma ära osta ja siis reisi lõpp-punktis uuesti edasi müüa.

Kasutamiseks neile, kes kunagi võibolla midagi sarnast plaanivad, siis meie kuu pikkuse rännaku kuluartiklid inimese/ratta kohta olid umbes järgmised:
Motika tagasilend: 600€
Inimese tagasilend: 350€
Kütus: 250€
Motode kummid, ketid: 250€
Praamipiletid: 160€
Viisad, piirid: 50€
Hotellid (10 ööd): 120€
Söök, jook: 150€

Kui selle motikate tagasilennutamise saaks asendada mõne nutikama lahendusega, siis saaks peaaegu 1000€ või õppelaenuga ära käia. Minu jaoks oli muidugi absoluutselt soodsam kuu aega aafrikas reisida, kui Londonis igapäevaselt naelu restoranitoidu ja leige pubiõlle vastu vahetada.

Meiega jätsid selleks korraks hüvasti hulk lõbusaid selle. Eks kunagi näeb jälle,



Paar viimase päeva klõpsu jäädvustasid turul Jacko bränditud bääääd reisilaadja ...



... ja hämmastava nimega klubi linnas, kus ei tohiks olla eriti palju klubinimesid ära võetud. A ju siis oligi väga lühike fantaasia.



Precis: This is the end! ... and the beginning of the 'next time'.

Lego-la

Bamako, Mali. Tüdrukutele tuli igasuguseid pakkumisi, aga selge et Kotildat nad ei jaksa siin endale lubada. Suusi eest oleks saanud 1000 EURi lõdvalt ja kui oleks rohkem aega, siis vast ka 1500 nagu me tahtsime.

Samal ajal uurisime tagasi postitamise võmalusi. Laevaga saab edukalt saata 20 tonnise konteineri, mis läheb siit kulla-raudteel Dakari ja sealt laeva peale. Käisime ka ühe tüübi jutul, kes kunagi oli siin tegelenud konteinerite osa-kaupa komplekteerimisega, a seda enam ei tee siin keegi. Maantee-transporti Mali ja Euroopa vahel ei eksisteeri. Lennujaama kaubaosakonnast sain pakkumise umbes 1100 EUR per ratas. Aga siis ... vastas mu e-postile Okorio Mbah, firmast Superior Cargo. Selgus, et Etioopia Õhuga tuleb hind 3 EUR/kilo. Ainus konks on see, et lennupostis arvestatakse ka 'dimensionaalset kaalu', mis on kuupsentimeetrid jagatud 6000ga. Kotilda dimensionaalne kaal oleks 250 kilo, kuigi ta tühikaal ilma bensuta oli umbes 170kg.

Järgmine ülesanne oligi ehitada tüdrukutele kast, nii väike kui võimalik.


Ma ei imestaks kui me tegime maailmarekordi mootorrataste pakkimises. Kast tuli 170x75x100, võrdeline 220 dimensionaalse kiloga. Tollis registreeritigi see ühe mootorrattana. Keegi ei usuks eal, et seal on kaks tükki sees.



Paraku kui me kastiga lennujaama jõudsime ja kaalu peale vinnasime selgus, et päriskaal on neil kahe peale koos kastiga 360kg. Väikese rääkimise peale 350kg. See 1000 EURine oli vaieldamatult reisi suurim väljaminek, sest kütuse peale olime kahe peale kokku kulutanud terve tee jooksul alla 500 EURi. Lennujaama pakiosakonnas oli üsna palju inimesi hilisõhtu kohta - Okorie seletas, et ilmselt tuleb Air France lennuga kirst.



Ja oi kui kehv saab neid olema kokku panna. Lahtivõtmisega läks veidi kiireks ka, nii et asja juurde käib pool ämbritäit polte ja mutreid mida tuleb hakata tagasi sobitama. Kui see 360 kilone kast nüüd järgmise nädala alguses Heathrowle jõuab, siis ei tea küll mis saab :S

Täna hommikul jalutuskäigule seades tähendas Juka meie jalamehestaatuse kohta: "Ma tunnen nüüd end siin nii vaesena!". Siia linnapilti olid meie sõiduvahendid sobimatud, aga üks vana oli vist pikemaks ajaks parkinud.



K: Kas läbipõlenud Euroopa dändid lähevad oma elu viimaseid päevi ikka
veel Maroko urgastesse oopiumiuima lõpetama?
V: Ei kohanud Marokos ühtegi dändit, ega ka oopiumi. Kuigi põhja pool marit suitsetati üsna avalikult. Siin Bamako ühes restoraniurkas, kui läksin just appi räpasesse kööki kartuleid praadima, pistis söökla ja köögi vahelisest august pea sisse värskelt aetud habemeta valge transvestiit-neiu. See oli küll nagu välk selgest taevast.

Lisaks rääkis Okorie Mbah, kes on üldsegi Nigeeriast pärit padukristlane, et viimane kõlakas Bamako vahel pidi olema selle kohta, et Kolumbialased on kohal. Muidu viskasid koka alla naaberriigis Guineas, aga nüüd hiljuti pidid olema Malisse kolinud. Rääkis, et Air France'i lennud pidid olema pakitud alla 18 aastastest koolijütsidest-postiljonidest.



Meie kolme numbritoa kohta hotell asub linna absoluutselt kõige kallimas Kadriorus otse jõe kaldal. Kolme toa, väikese basseinivanni ja väikese aia hooldamiseks hoiab patroon Cheikh täiskohaga palgal 5 inimest, igaühele maksab 1.5 EURi päevas. Me maksame talle umbes 23 EURi päevas. Selline Bamako kõige kallim krunt nagu temal pidi turul maksma umbes 10-20K EURi. Viletsamates kohtades saab linnas maatükke mõne tuhande EURi eest. Cargoärimees Mbah hoiab ka oma kontoris teenrina palgal üht hiljutist ülikoolilõpetajat. Maksab talle 3€ päevas. Mõtlesin, et võiks ükskord Malisse puhkusele tulles palgata endale kuuks ajaks 50 teenrit. Nad võiks veeta kuu aega valmistades midagi ääretult kasutut.

Sõber Indrek H. ja tema kolleegid McKinsey'st käisid eelmine aasta kolmeks kuuks Lagoses mingit jaepanka nõustamas ja ma eeldan, et pidid võtma fee'dena vähemalt 3-5M EURi garantiiga, et nõuanded teenivad vähemalt 10-kordselt tagasi. Need pidid ikka olema kuradi head nõuanded mis 1€/päevas-udulaiskadelt-näljarottidelt 50M EURi teenivad. Siin puhub pangakontorites tühi tuul ja midagi ei toimu, ehk on Lagoses lood teised.

Okorie Mbah, Nigeeria põgenik, cargoärimees, usklik, mees kellega me oleme viimastel päevadel palju aega koos veetnud, on rääkinud põnevaid lugusid Mali, Nigeeria, Lääne-Aafrika, Kristuse ja muu säärase kohta. Näiteks Nigeeria kodusõjast 60ndatel, kui Muhameediusku lääne hõimud tema naftarikkale ida-hõimule relvade abil selgeks tegid, kes on isandad. Sellest kuidas Nigeeria viimane diktaator Indiast endale seksiorje tellis ja siis suri Viagra kätte OD-des. Sellest kuidas Gaddafi ja Liibüa raha Bamakot ja Mali koloniseerivad.

K (Grex): Mis sa arvad, kas see, et ma Oxfamis kolm kuud raamatuid sorteerisin
ning aitasin Oxfamil Aafrikas realiseerida, noh ütleme, 500€, tõi
Aafrikale rohkem kasu või ainult süvendas nende jamasid. (Olen kuulnud, et
Aafrika suurim õnnetus on ÜRO).
V: Ma raamatute kohta ei tea, aga Okorie rääkis, et teise käe riiete bisnes pidi olema väga hea äri siin. Kaks aastat tagasi oli Londonist kohale lennanud inglise-liibanoni mees ja hakanud neid lääne kogumispunktide riideid siin turustama. Praeguseks pidi tal olema juba oma kvartal, mitu turgu, maju, autosid, naisi ... you name it

Kokkuvõtteks varustusest tuleb kindlasti ära märkida meie kõige teenelisem - kilo suhkrut tetrapakendis, mis oli terve tee äärmiselt suvaliselt Kotilda pakiraamile seotud. Käis tosin korda ookeani laine üle, mitu korda liiva all, rahetorm ja kõik loodusnähud, kuid suhkur alati ilusti kuiv ja magus.



Ja Hepco & Becker'i Gobi seeria reisikohvritele leidsime praktiliselt iga päev mõne uue funktsiooni. Neile käib muuhulgas ka sise- ja välisseina vahele kokku 7 liitrit veevaru, mis on kuuma ja kuivaga oi kui magus.




PS! Juka jõudis just tühja teekannuga internetipunkti. Rääkis, et tee peal oli neegrinna ta võrri peale võtnud ja sõitu teinud. Oli ka mobiiltelefoni numbrit küsinud. Jukal polnud.

Tüdrukute müümisest

Bamako, Mali. Meil on juba mitmendat päeva müüa Suusi ja Kotilda. Päris palju on käinud kiibitsejaid, kohalikest vaestest pättidest, kes saavad elus esimest korda grand motole nii lähedal seista, kuni ameerika protestantlike misjonärideni. Ajaga on muidugi selgunud, et nad on siin ikka jube viletsad ja vaesed kõik ja eriti motikatest midagi ei jaga. Olgugi et linna vahel on paar miljonit hiina võrri üsna kindlasti. Uus Meremaa mees hakkas midagi viisade pärast muretsema ja siis lõi põnnama.

Oleme saanud linna peal kõvasti ringi gaasitada. Rataste reklaamimiseks ainult väga agressiivselt. Kiivrid on siin loomulikult ainult tittedele. Ja võibolla ka nendele kellel on 35° kuumuses peal veidi jahe. Täna kohtasime kesklinnas ka päise päeva ajal isa ja poega suvalisel kesklinna asfalteeritud(!) tänaval rahumeeli norskamas. Kaugelt paistis et on laibad, muidu poleks võibolla lähemalt vaatama läinudki.



Obama maania on siin ka üsna suur - paljudel on tema nimi kirjutatud särgi peale. Vähetõenäoline, aga võimalik, et see on muuhulgas ka nende mustade poiste jalgpallurinimi. Siin sigaretimüüja pakkumas Obama mängukaarte. Sisse ei saanud vaadata, aga vist olid nagu vanasti Turbo nätsude autokaardid - et Obama ovaalsaalis trumpab üle Obama kossu mängimas, jne.



Vahepeal sain kelleltki ka soovituse ja GPS koordinaadid ühe kohaliku prantsuse tüübi kohta, kelle juures saaks pikema-ajaliselt parkida, et siis võibolla hiljem ise tulla edasi sõitma või pakkuda seda võimalust kellegile teisele. Käisime tüüpi eile otsimas, aga GPS juhatas meid linna servas asuva kondoomivabriku hoovi. Jean-Bakir'i seal keegi ei tundnud.

Siin  on aga pilt linna ainsast pesupoest (spetsiaalselt prouale) ja parajasti läks üks mersuga mees sinna sisse, paludes meil mitte pildistada. Me ise sees ei käinud.



Pangas oli täna väga lõbus kui ma üritasin vahetada naelsterlingeid kohalikuks rahaks. Nad muidu peale EURi ja USDi midagi ei tunnista, aga ma sain Bank of Africa's jutule umbes 195cm pika kõrendiga. Mees tõi paberilehe kurssidega ja ma siis kirtsutasin alguses nina 10% GBP spread'i peale. Tuju läks oluliselt paremaks, kui mees ostis mult lõpuks naelad müügihinnaga, ehk et võttis vale hinna ja ma oleks võinud ilmselt tund hiljem tagasi tulles saada 10% kasumit kohaliku raha jälle naeladeks vahetades. Eriti nupukusega ei hiilga.

Jukal on viimased paar päeva Panicum Malaricum, aga ta palus sellest mitte lähemalt kirjutada, enne kui on saanud tõestuse minu teooria, et ei tasu lihtsalt jäätist süüa, võib külmetada.

Précis: Selling the bikes in Bamako, local overwhelming poordom is not helping. Visited the local condom factory while following an incorrect GPS waypoint. Obama is still the man and they do have a lingerie shop.

Bamako bluus

Bamako, Mali. Pärast 6500km ja ainult 24 päeva oleme jõudnud 4miljonilisse külla Bamakosse. Linna sissesõitjat tervitab hiiglaslik ja kohalikul tasemel võibolla ka väga kuulus roheline jalgpallur. Ümber näha ka parem osa Bamako Autobussikoondise fleeti.



Linn ise asub Nigeri jõe ülemjooksul, mis algab üsna ookeani äärsetelt kõrgendikelt Guineas ja voolab siit edasi põhja Sahara sisemaale, et siis tagasi lõunasse keerata ja Lagosest idas merre tagasi jõuda. Mali Kuningriigi aegadel 10ndal sajandil ja nii veeti siinsetest kullakaevandustest laevadega kraam Timbuktusse, sealt kaamelitele ja otse läbi kõrbe vahemere äärde ja Lähis-Itta. Timbuktu oli sel ajal suurelt jaolt kullast tehtud ja tema kuulsus jõudis igale poole. Esimene valge inimene jõudis elusalt sinna linna ja tagasi Euroopasse vist alles 17nda sajandi lõpus kuigi proovijatest puudus polnud. Siin oli omalajal rikkust nõnda palju olnud, et kui kohalik kuningas 12ndal sajandil palverännakul käis ja Cairo vaestele tonni kulda viskas, siis vastava metalli hind oli kohalikul turul mitmeks aastaks kukkunud. Nüüdseks on selle rikkusega siin riigis ühel pool. All pildi peal on linna jahisadam/laevaremonditehas. Punase puu plankudest vened olid nii lapitud, et vabalt võisid mõned olla Timbuktu hiilgeaegadel kulda vedanud.



Meil oli siiasõit veidi nukker, sest viimane sirge sellel reisil ja kui tüdrukute äramüümine õnnestub siis võibolla viimane sõit koos nendega. Mul on juba mõnda aega internetis ka kuulutus, et pakun tasuta kaht motikat sõiduks Bamakost Euroopasse. Nüüd on üks Uus-Meremaa sell ühendust võtnud ja pakub, et võib kohe kohale lennata. Praegu ta on Lõuna Aafrika Vabariigis. Kui see õnneks läheb, siis annaks Kotilda tema hoole alla.



Esimesel õhtul jõeäärses hotellis (25€) sai lubada endale ka ühe väikese õlu, mis on siin turismiasutustes aksepteeritav. Paraku me saime mõlemad sellest nii kohutava peavalu, mis isegi teise pudeli abiga paremaks ei läinud.

K: Kas aafrikas on nälg?
V: Ei ole, on lihtsalt lõputu laiskus. Sooja on, süüa on, siis miks peaks mitte kaltsudest tehtud katuse all vedeleda ja oodata. Kuidagi on nad osanud vist õppida igavust ignoreerima. Kurat teab mida nad passivad, ilmselt tuleks siit riigist häid laisklemise maailmameistreid. Polegi kuulnud, mis spordialal Mali tugev oleks.

See linn koosneb ka peamiselt slummidest ja mõnest majast - navigeerida saab asfaltteede abil, sest neid on siin paar tükki. Ülejäänud on kuival ajal tolmuteed ja märjal ajal sopaaugud. Õhtul ringi uidates sattusime slummis kitarrihelide peale, mis viisid meid ühte mõnusasse baari, kus bänd ja kaks Big Mama lasid järgmised 6 tundi kuni varavalgeni regibluusi. See oli selline jutubluus tihedate kitarri ja dzhembesoolodega. Ega me muud eriti aru ei saanud, kui et üks lugu oli meile pühendatud ja paaris ülejäänus visati Mauritaania ja sealse rahva üle nalja. Bändi tagareas istus ka üks nooreke Slim Sister, me muudkui ootasime kuni tema laulma hakkab, aga ta jäi poole kontserdi ajal jope sisse magama. Ilmselt tema funktsioon oli õppida, et kui ta ka ükskord nii paksuks saab, et kuidas siis laulma peab.





Pelleris oli muidugi ka põnev - ukse peal olid mõlema soo sildid ja sees üsna ropp. Kui ma seal parajasti asja ajasin, siis tuli sisse üks must mees ja hakkas minu suunas ropendades vildakil kraanikaussi laskma. Ilmselt siis ongi unisex tualett, kus kraanikauss oli mõeldud pissuaariks ja potike oli tütarlastele.

Dekadents

Kongassambougou, Mali. Krossirajal oli selgelt tunda, et alles nüüd hakkame tõelisesse aafrikasse jõudma. Mauritaania kaamelihangeldajatest berberid ja nende mustad teenrid vahetusid lõbusa valgete hammastega rahva vastu. Kayes, linnake Senégali jõe ülemjooksul, tervitas meid kõikematva funkiga. Seda tuli kummitöökodadest, apteekidest, kohvikutest, bassisüsteemidest, radiooladest. Juka taga sõites tundus vahepeal, et Suusi sumpsist hakkas ka veidi fangilist sambarütmi tulema. Mõnus vaheldus araabia pininale, kuigi Noakchotti turul Mauritaanias keegi lasi ka mitu päeva järjest Hendrixi kitarrisoolosid. Marten Kuninga kuulsus ei ole veel siia kanti jõudnud kuigi olen mitmelt küsinud.



Maroko oli tõeline meesteriik, naisterahvaid oli näha väga vähe ja mingit ametit nad praktiliselt kunagi ei pidanud. Seal hakatakse tüdruketele väiksest peale söötma hulgalise suhkruga magusat piima/koorejooki, et nad ikka heaks suureks läheks. Vahepeal jäigi mulje, et kogu Maroko söök läheb naistesse, sest mehed on kõik täielikud kõrendid. Mauritaanias muutus pilt veidi paremaks, sest seal oli veri berberite, araablaste ja mustadega sobivamalt segatud, lisaks väga värviliste tualettidega mustad naisterahvad. Dalstoni mehele nagu mina võib jääda Londoni linnapildi ja Njuujorgi räpifilmidest, et must naine on suur naine. Vale puha! Mauritaaniast alates muutusid naisterahvad ka üllatavalt julgeks, tulid isegi juttu tegema, tuututasid ja kisasid Jukale tervitusi möödasõitvatest Hummeritest ja nii edasi. Ma ise sain juba Laayoune'i arvutikohvikus ühelt koolitüdrukult prantsuskeelse armastuskirja. See asetati pahempidi mu lauanurgale ja ma pidin ta ka pahempidi läbi lugema. Puutuda eriti ei tahtnud, sest äkki siin tähendab see abieluettepaneku vastuvõtmist või lõppeb käte maharaiumisega.

Siinkandis on lapsed jällegi veidi aremad, kuid absoluutselt uudishimulikud. Kuidagi arguse ja uudishimu piirimail balanseerides piiras puuvilus arbuusi õgivat piirkonna suurimat dekadenti trobikond külast kohale jooksnud lapsi.




Ja järgmise 30 minuti jooksul nihkusid nad sentimeeter haaval ning omavahel sosistades juba üsna lähedale.



K: Kus on aafrika parim kohvi?
V: Kindlasti mitte Malis. Siin tuleb ainult lahustuvat kohvi ja piim on saadav ainult pulbri kujul. Viimane fakt on üsna kurb sest vahepeal oli suur piimaisu ja mida pole, seda on ainult udaras ja kui sealt ise välja ei võta siis ei saagi. Seda piimapulbri asja lugesin juba veidi varem Dakari kohta, kuhu me majanaabrinna Anne Moreau prantuse Danone heategevuskonglomeraati tööle läks. Nad on alles viimastel aastatel hakanud Senegalis piima tootma, enne seda läks absoluutselt kogu kraam pulbriks. Siiani parim kohv on olnud hispaanialik Maroko kraam. Teevalikus määrab kvaliteedi enamasti see, kui püüdlikult sheff on seda õhutanud (lõputult ühest väiksest teeklaasist teise ja tagasi valanud). Kui klaasis pole sentimeetrijagu vahtu, siis tunne end petetult. Tee oligi kõrbes parim, sest ainus mis seal janu leevendas oli magus roheline tee. Olgu tähendatud, et isegi Juka paneb nüüd rohelise tee sisse suhkrut :)

Hundijutt

Kayes, Mali. Keerasime Mauritaaniast selle tee peale, mille kohta pollarid väitsid, et seda pole. Loomulikult seda polnudki, olid mõned eeslirajad, autojäljed, mõned üksikud külad. Kolm päeva ja 350km maastikukrossi kompassi, kuid GPSi patareide tühjaks jooksmisel peamiselt päikese järgi ja nüüd esimeses Mali linnas nimega Kayes.



Motokross on nii kuradi äge! Kotilda on käitunud vapustavalt - piisavalt kerge, aga kui LC4 mootorile veidi gaasi anda siis kalpsab mõnusa urahtusega jõekaldast üles või pehmest liivast välja. Rada ise oli ka suurepärane. Algul liiv ja isegi düünikesed, siis rohtla, berberite telklaagrid, suured karjad. Kogu see ala on märjal aastaajal üleujutatud ja praegu, kuivemal ajal, kaetud lopsakate heinamaadega. Mali piiri ületasime ka märkamatult, sest ega seal mingit piiripunkti polnud. Alles 100 km hiljem kuskil külavahel soovitati meil end pollarite juures registreerida, aga see ei paistnud ka väga oluline. Mali pool oli raja ääres mitmeid väikeseid muldonnikestega külasid, kus elu elati nagu vanal ajal.



Politseipunkti eest minema tõmmates märkasin, et mu esikummi seest eendub umbes 3 sentimeetri pikkune oksaraag, mille väljatõmbamisele järgnes susin ja tühi kumm. Küla ainsast autoromust õnnestus välja koukida ainus rattavõti, mille abil sai Rabati pättide poolt kinni väänatud ratta lahti ja Juka kaasa toodud vanaisa Jawa kummivahetusheeblid käiku lasta. Elu esimene kummivahetus. Pull muidugi ei lõppenud sellega, sest kui me veerand tundi hiljem heinamaale ööbima keerasime oli kumm jälle töss. Hämaruses maha võttes selgus, et kogu esikumm oli paksult täis umbes poole sentimeetri pikkuseid teravaid okkaid ja situatsioon sedavõrd delikaatsem, et meil oli veel ainult üks varu-sisekumm ja järgmise linnani 100km maastikku. Et siis mitte viga teha, istusin kaks tundi teetassi, taskulambi ja Juka kaasatoodud pintsettidega et paarituhandest okkast nii 500 tõenäolisemat kahtlusalust välja tõmmata. Nees meie ebay'st saadud varu "heavy duty tubes" olid umbes neli korda õhemad kui see, mille ma kummi seest välja võtsin. Õnneks pidas.



Kui mehaanilisest tööst läbimarg särk (isegi öösel) ära kuivas ja uneaeg peale tuli ärkas aafrika fauna. Ühel hetkel hakkas kõrvulukustav shaakalite huilgamine, millele vastati teisest suunast. Ja siis just hetke pärast just meie kohal kõikvõimalike lindude paaniline kisa. Häälte järgi otsustades olime ümberpiiratud kahest hundikarjast, kilomeeter lääne poole umbes 20 häält ja pool kilomeeterit ida poole umbes 10 ulgujat. Kui see piiremisrõnga fakt väikese viitega ajusse kohale jõudis, hakkas VÄGA ÕUDNE!!! Jukal kulub pakkimise peale tavaliselt hommikuti 15-20 minutit, siis sel ööl tuli kindel rekord, umbes 90 sekundit. Mootorite mürina eest pages meetrise heina sees pimeduse poole mitu tegelast. Nad ei osanud ilmselt aimata, kes tegelikud pagenikud on. Järgmine laagriplats umbes 15km allavoolu väikese külakese serval, koerte valvsa haukumise turvas.

Selles regioonis, kust me läbi sõitsime käis elu ikka veel umbes samamoodi nagu paar tuhat aastat tagasi, vast ainult puuämbrid olid vahetunud värviliste plastikpangedega ja eeslivankritel olid tekkinud kummid ja metallist teljed. Üks eeslirakend ja paar kaamelit oligi ainus liiklus, mida me paarisaja kilomeetri jooksul kohtasime. Tegelt suuremates külades oli juba ka paar 125st hiina võrri näha. Kuna siin jõeääres on pinnas juba veidi savine, on siin külad tehtud savionnidest. Väga kaunitest sealjuures.



K: Kas aafriklased maksavad makse?
V: Hea küsimus. Üsna raske on ette kujutada, et tavalised berberi nomaadid või külainimesed seda teeksid. Linnades kuidagi võibolla õnnestub mingeid makse koguda.



K: Kas aafrikas on ka kasvuhooneid?
V: Tuleb välja, et on. Mingis külakeses Mauritaanias oli isegi paar täpselt sellist nagu maal vanaema juures. Dakhlas, Lääne-Saharas oli installatsioon mõnest hiigelsuurest. Küll vist rohkem niiskuse kinnihoidmiseks, kui sooja kogumiseks.


Précis: passed from Mauritania to Mali with no borderpost, crossing 300km of the forgotten backcountry following the compass (sun) and donkey tracks. Perfect ride, only daunted by a midnight ambush by the herd of bloodthirsty jackals.

I'm sorry my friend, I am wonderful

Kiffa, Mauritaania. Keerasime sisemaale, Atlandi ookean on jäänud düünide taha ja aeg ajalt kisub Saheliks, mis on midagi stepi ja kõrbe vahepealset. Eile jäime natuke vihma kätte ja taevaisa pakkus võimast äikest. Vihm oli teretulnud, aga äikesega oli veidi hirm, sest siinkandis võib madalamas kohas telkides äkkjõega allavoolu minna, isegi kui sajab 100km eemal. Täna tuli isegi sabin rahet, punased düünid mõlemal pool teed. Rahega näkku oli umbes sama valus kui liivaga tavaliselt.



K: Suvel tuli välja statistika, mille järgi eestlased on maailmas enim
JÄÄTISEID sööv rahvas. Kas aafriklased söövad jäätist?
V: Mõned väga bossid söövad, Noakchotti Hummeriklubis nägime mõnusaid suuri jäätisepokaale mustadele piigadele ette kantavat. Lapsed söövad jäätise asemel jahutatud moosipesuvett, maasikamaitselist. See villitakse väga väikestesse kilekottidesse (10cl) ja hoitakse kuurpoodide romukülmkappides, kus poisid võivad heal päeval umbes 1 eurosendi väärtuses ühe sellise lunastada.


Kui Juka palus Noakchottis hotelli kõrval asuva pangamaja(kuuri) Falckimehel meie teepott kuumaks ajada, siis mees ei väsinud kordamast: I'm sorry my Friend, I am wonderful! Uhke rahvas, aga samas tagasihoidlik.



Pehme liiva pealt kuivanud heinamaale jõudes läks mootorratta käsitlemine ka oluliselt mõnusamaks. Esimest korda oli näha veekogusid - üks väike järveke ja jõgi kus oli isegi natuke sopast vett sees.



Kaamelite karjatamine on Mauritaania tähtsuselt teine majandusharu kalanduse kõrval. Neid on üsna palju, eriti siin vegetatsiooniga alal - koperdavad tihti ka tee peal. Üleeile öösel jäi peaaegu magamata, sest hakkasin üht väga huvitavat reisikirja lugema, sellest kuidas 2003ndal aastal 23 aastane Bill Edwards ja tema kaks sõpra pärast ülikooli lõpetamist lendasid siia kohale, ostsid kolm kaamelit ja rändasid 4 kuud läbi kõrbe. Eelnevalt neil muidugi kaamelite või kõrbega kogemust ei olnud. Muidu olekski nõrk olnud.



Siin üks kaamelikarjataja üritab Ahmedile (Jukale) õpetada kuidas mootorrattaga sõitma peab. Kahjuks tal ei tulnud eriti välja, isegi Ahmedi pingutuste peale teda aidata pani mees 3 seki hiljem käna ja sai Suusilt mälestuseks suure põletusvilli jala peale. Mulle panid pätid millegi pärast nimeks Sidi Ahmed. Sidi tähendab vett või allikat või midagi.



Keerame siit linnast jälle lõunasse. Mali on umbes 60 kilomeetri kaugusel. Pollarid ütlesid küll, et mööda seda teed ei saa, aga me lähme vaatame asja oma silmaga üle.

Précis: The desert is turning into Sahel with some vegetation. We'll be entering Mali soon.

Võimas poohui

Nouakchott, Mauritaania pealinn. Siinkohal peaks selgitama, et Mauritaania on üks vaesemaid riike maamunal ja enne 70ndate põudasid jalutasid enamus mauri rahvast kõrbes kaameleid. Nüüdseks on paljud oma telkidest siia praktiliselt ainsasse linna kolinud. Siin on kokku neli maja, millel on rohkem kui kolm korrust, ülejäänud on ühekordsed või lihtsalt kuurid. Lisaks üks pilvelõhkuja, mida meie hotelli kõrvale ehitatakse. Pilvelõhkujat on juba 12 korrust ning see kasvab ilma kraanata. Võib olla, et terves Mauritaanias polegi ühtegi kraanat veel. Hotelli hakkasime otsima eile kõige kallimast alustades. Väga luksuslik, kuid numbrituba kahjuks peaaegu 100 EUR. Võtsime linna kalliduselt neljanda - väikese kauplemise eest saime 25EURi eest kahe magamistoaga konditsioneeritud sviidi. See võis olla ka odavuselt neljas, sest vaevalt et siin oluliselt üle kaheksa hotelli on. Normaalsed elanikud kämbivad lihtsalt tänavatel ning mõni edukukam on soetanud endale sääsevastase kookoni.



Kogu linn meenutab natuke Dar-Es-Salaami slumme, kus mul oli au eelmisel aastal nädalavahetus veeta.Ainult et kui Daris oli kesklinn ka, siis siin ongi ainult geto. Linna moto võiks olla 'võimas poohui'.



Gregor oli vahepeal saatnud kolmkümmend küsimust aafrika kohta. Proovime aegamööda vastata, aga need vastused rohkem otsustades sel teekonnal nähtu põhjal ja ei kehti mitte kogu aafrika kohta.



Noakchotti linnapildis on umbes 50 väga läikivat Hummeri ja Range Roveri maasturit ning vastukaaluks umbes 5000 väga mõlkis Mercedes 190 ja vana Renault panni. Need Hummeri mehed olevat tihti sigaretismuugeldajad. Suitsupakiga pidi saama umbes kahekordse hinnavahe hulgiturul. Kiire arvutus ütleb, et väiksemasse rekkasse peaks minema vähemalt pool miljonit pakki - kui saab ka 1€ pakist vahelt, siis pool milli sõidu eest on hea diil küll. Siit ka vastus Gregori küsimusele.

K: Kas tasub minna aafrikasse sotsiaaltöötajaks?
V: Ei tasu. Smuugeldajaks võibolla. Minu käest võib saada mõnedest piiripunktidest möödasõitude GPS koordinaadid. Tõesti, siiamaani pole veel mingeid sotsiaaltöö edulugusid kohalike käest kuulnud, aga midagi negatiivset samas ka mitte.



Meil pole pollaritega eriti probleeme olnud, vahel küsivad kindlustust mida meil pole, aga alati on aidanud enesekindlalt raske ohkega mingi suvaline inglisekeelne A4 paber kohvripõhjast välja otsida ja öelda vigases prantsuse keeles c'est internacional.

K: Kas ÜRO on aafrika rahvastele hoopistükkis kahjulik, nagu vahel kommenteeritakse?
V: Siinkandis pigem vist jõuetus algavaid riike toetada. Nagu Maroko okupeeritud Polisario alad ja Tuaregi riik, mis pidi tulema Mali, Nigeri ja Alzheeria nurka.



Siiamaani oleme peaaegu igal õhtul telgis kaevurilambi või düünil külitades kuuvalgel uurinud kaarti ja tõdenud, et küll on vähe tuldud ja oi kui palju on veel minna. Eile sviidi põrandal kirgastus, et juba on päris okei! Dakari oleks siit ainult tühine 600 kilti. Meie tee keerab tutikate Mali viisadega nüüd hoopis Bamako poole, kuhu on umbes poolteist tuhhi. Marokos sai Juka ühe kohaliku rekkamehega teelauas saksakeelsele jutule ja too rääkis, et Bamakos pidi olema üsna hea proovida motikaid kohalikele rikkuritele maha ärida. Kui ei õnnestu, siis peab vist parklasse panema ja veebruaris jälle 6 nädalat palgalist puhkust välja võtma, et edasi allapoole reisida.

Ja siinkohal kuulutus:
Müüa KTM 'Kotilda' 640, hind 3000 EUR
Müüa Suzuki 'Suusi' DR 650, hind 1500 EUR
Vähe sõitnud! Väga heas korras! Asukoht Bamako, Mali.

Täna lasin kohalikus võrriputitamiskuuris Kotilda keti ära vahetada, varu oli targu kaasa võetud. Ise natuke pelgasin seda tööd, aga poleks pidanud, sest sheffi tööriistaks oli haamer ja muud rasked objektid ning ainus töövõte oli tagumine. Natuke halb oli vaadata, aga lõpuks väikeste vahelesegamiste abil sai vist enam-vähem normaalne tulemus.

Juka putitas Suusi õhufiltrit ja kuna meil filtriõli käepärast polnud, siis otsustasime, et oliiviõli peaks olema enam-vähem õige paksusega. Muidu soovitatakse alternatiivina ka käiguka õli.

K: Kas aafriklased kannavad päikeseprille?
V: Ainult väga bossid aafriklased ja need, kes müüvad päikseprille. Bossid on siin restodes ja ärides peaaegu alati araablased või berberid ja ettekandjad, nõudepesijad ja töörahvas on mustad. Nagu vanemal ajal, mil mauri perekonnad karjatasid kõrbes loomi ja mustemad tegelased olid väga austatud teenrid.

Précis: New destination Bamako, Mali. Will try selling the bikes on the local market to avoid the cost of flying them back. Another option is to park with a local 'friend' and continue the journey next year when the new lot of holidays are allocated.

Kihutamine kahele

Atlandi rannik, Mauritaania. Siin on kuumus juba väga ropuks läinud. Õhk on kuuma tuult ja liiva täis, midagi hingata pole. Sõites salamisi unistan külmetamisest.

Aafrika on täis kummalisi nähtusi. Maroko poolt läheb Mauritaania piiri poole umbes 2000 km korralikku asfalti, Mauritaania poolt nüüd üles ka hea rulluisutee. Vahepeal on aga 7 kilomeetrit eikellegimaad, mis on nagu Männiku karjäär, kust on miljon rekkat suvalisel moel läbi sõitnud. Meie õnneks tõmbasime seal kogu kolonnist mööda, kes 3km/h mööda roppe auke venisid. Karjääris tegeleti ka mitmete põlenud vrakkide kõrval autode müümisega, et ei peaks kummalegi riigile makse maksma. Teisel pool karjääri tekkis mul väike hirm Mauritaania riigi sees, sest kogu piiripunkt koosnes kuurilobudikest, millele mu Küütri tänava puukuur teeks kuuride iludusvõistlusel pikalt ära. Õnneks sai 10 EURi eest riiki. Õhtul oli veel märgata kahte musta poissi raudtee alt liipreid auto kasti vinnamas ja hommikul kahte teist veinnikest lagunenud kuuri raudbetooni seest raudvardaid näppamas.



Täna said Kotilda ja Suusi elu sõidu: rohkem kui 100km enne Mauritaania pealinna Noakchotti murdsime vee äärde ja oli teada, et seal ei lähe platoo veeni välja ning et mõõnaga saab seal veepiiril sõita. Nii me lendasimegi keskmiselt 100-120 km/h mööda plaazhi pealinna poole. Meist jäi maha kaks punktiirjoont, sest iga 20 meetri peal oli liivavaal, kus sai selle kiiruse pealt iga kord mõlemad rattad õhku. See oli nii sõnulseletamatu kaiff, et seda vist oskab ainult ameerika film edasi anda. Kaiff kestis, kuni Juka umbes 100ga piirivalvekordonisse sisse kimas ja siis automaatidega roheliste meeste eest põgenedes kolm korda liiva sees käna pani.



Mauritaania üks kahest olulisemast majandusharust on kalandus, mis koosneb neljast kõrbe ja ookeani piiril asetsevast onnkülast, millest me kõigist täna läbi sõitsime. Neil kalameestel on vist oma rahvus, mille nimi mulle praegu meelde ei tule.



Neil pidavat olema tehnika, kuidas metsikuid delfiine kasutada kalade võrkudesse karjatamiseks. Üks vana paadist pakkus meile umbes 5€ eest võimsaimat krabi, keda mul on au olnud kohata. Selgelt veel meeles, kuidas me hiljuti Lissabonis oluliselt väiksemate vennikeste eest 25€ tükk maksime.



Ja lõpuks ometi esimene ujumine. Kui laulusõna ütleb ... sand dunes and salty air ... siis viimasel hakkas see salty air juba rohkem kaenla alt tulema. Selle kihutamise ajal puhus kogu aeg kõrbe poolt umber 40° tuul, nii et väga mõnus oli iga 5 minuti tagant täie hurraaga ka lainetest läbi sõita.

Granaatõunad olid Marokos meie vaieldamatud lemmikud, alates sellest kui põllult tulnud tüdruk Jukale jalapesu ajal ühe kinkis. Neid ülimagusaid sai umbes 6 krooni kilo külaturgudelt ja info põhjal, et neid Mauritaanias pole, võtsime ka paar kilo kaasa.



Précis: 100km ride of our lives on the empty beaches of Mauritania towards Noakchott. Averaged 55-65 miles per hour until almost running over the guards at a military checkpoint.

Vähipüük vähi pöörijoonel

23° põhjalaiust, Lääne-Sahara. Olime just mere ääres kuuvalgel mini-düüni peale pikali visanud, kui maa alt ilmusid välja kaks selli ja nõudsid, et me tuleks nende poole teed jooma. Läksime meeleldi, jälle asfaldiprakku.

 

Kolm salakalameest elasid väga muhedas asumis ehitatud asfaldikihi alla (vt. eelmine lugu). Jutu ja maitsva kalaroa käigus selgus, et nad patustavad võrkudega püüdmisega, mis politseinikele eriti ei meeldi. Jäime ööseks nende poole ja võtsime plaani hommikul koos kalale minna.



7:00 äratus, pump ühes ja 50m järsakust alla. Igal mehel olevat 8 võrku sees ning rekkakummist ehitatud pargas. Kummile oli lihtsalt seotud plaadike alla, millest sai kokku täiesti ookeanikõlbuliku kummipaadi. Teeääres leiduvatest vahenditest saab siinkandis paljud asjad jonksu.

(siia pidi tulema lõik sellesty kuidas üle lainete hüpati selle paadiga, aga video liiga suur)


Saak oli kobe, kaks meest tõmbasid kahe tunniga välja kokku üle saja kilo erinevaid tegelasi. Vähke ei saanud, täiesti tavaline kalapüük vähipöörijoonel.



Ja edasi jälle see pikk ja igav maantee läbi ei millegi, miiniväljade eest hoiatavad märgid tee ääres.



Précis: Went fishing with 3 guys hiding from the police. Two of them pulled 100kg in 2 hours from their nets.

Igav liiv ja tühi väli, eemal ... eimidagi

Ad-Dakhla, Lääne-Sahara. Dumfordi neem. Täna on plaanis ületada vähipöörijoon ja homme Mauritaania piir. Viimased paar päeva oleme sõitnud mööda üht pikka ja igavat maanteed, mis jookseb mööda ookeani äärt läbi Lääne-Sahara. Alles hiljuti olid veel enamus teemärke tuhandetes kilomeetrites.

Siin ka üks pilt ühest suvila-külakesest, mis asus ei kuskil. Esimene asustus oli kummalegi poole 100-150km. Peavad olema suvilad, sest külas ei olnud ühtegi hinge.



Eile õhtul saime öömajale asfaldipraos - suures plaanis nii võis näida. Nimelt on siinne mereäärne platoo kümnete tuhandete ruutkilomeetrite ulatuses absoluutselt tasane kiviklibuväli merepinnast 50m kõrgusel, mis selgus et on tehtud 1,5 meetri paksusest merekarpide ja muu loomastiku luukeredest. Mere ääres on lained selle kilbi alt liiva ära uuristanud ja nii see on kokku varisenud nagu murtud asfalt.

Vanad sõbrad, head sõbrad

Laayoune, Lääne-Sahara. Kui Franco kõrvad pea alla pani, andis Hispaania kuningas oma Rio De Oro koloonia Mauritaaniale ja Marokole jagada. Kohalikus Saharawi rahvas põles aga iseseisvumistuli ja nii algas sõda, mis on alles viimasel kümnendil vaibunud. Maroko kasuks ja Polisario (Saharawi rahva) kahjuks. Sõja käigus ehitati muu hulgas ka üks kummalisimaid militaarobjekte - liivast müür keset kõrbe.

Meie eilsed seiklused algasid umbes siis kui oli nii pime, et ei näinud enam sõita. Tõmbasime siis 30km Tarfaya'st teeäärsesse teeputkasse närve puhkama. Lisaks meile oli seal täpselt üks teine klient telkust Terminaator II vaatamas. Küsisin igaks juhuks peremehelt, kas ta ehk hr. Ahmed Swayah'i teab. Ei teadnud, küll aga teadis rääkida, et see teine klient baaris on Mohammad Swayah. Kui tüübile panin selle pildi nina alla torkasin - siis ta tundis kohe oma onupoja ära ja dateeris ka täpselt aastasse 2002, kui me esimest korda siin kandis reisimas olime. Onupoeg elavat ikka Tarfayas ja olevat vahepeal naise peale saanud.

Edasi läks juba oodatud rada pidi - Tarfayas tuli vaid nimi öelda ja kohe juhatati härra poe juurde. Sõber oli vahepeal ka oma äri avanud ja casa uhkelt ära renoveerinud. Selgus, et linnas lugupeetud kodanikuks saanud. Sõbral läks ka ainult paar minutit, et meid ära tunda - siis juba dushid, teerituaalid, söögid, perekond, pildialbumid, pikad jutud prantsuse keeles, milles ma olen juba iga päevaga veidi tugevam.



Seitse aastat on pikk aeg ja palju oli rääkida. Meie sõprus algas, kui 2002 hääletasime tema ja ta kahe sõbra Peugeot 205 rondile. Sinna mahtus lisaks kolmele liivasellile, Jukale ja mulle ka üks suur teler, millel oldi Marrakechi turul järgi käidud.



Traditsioonide järgi peab vastuvõtja oma külalistega samas toas magama. Tüüp sai vist väikse tünni, sest ise sai alles kuu aega tagasi esimest korda naist katsuda .



Saint-Exupery peatus Tarfayal tihti oma postilendudel (Courrier Sud) ja ka tal oli linnas palju sõpru, kes nüüd on väikese monumendi ja muuseumi püsti pannud.



Ja maanteel kohtasime umbes tosinat jalgratturit, kes meelekindlalt tuulises, kuumas ja liivases lõuna poole kerisid. Veidi liivasemas kohas on iga mööda- või vastusõitev auto liivaprits otse näkku.

Tuulepealne maa

Tan Tan, Maroko. 2000 miili, 3200 km tuldud. Kui kella 1 paiku eelmisest linnast sõitma hakkasime tundus, et nii on ilmvõimatu edasi tungida. Vastu puhus lämmatavalt kuum kuiv tuul väikese liivaga ja kuidagi ei õnnetunud seda hingata. Aga siis paarkend kilti hiljem hopsti üle mäeriba ja teiselt poolt puhus sisse mõnus ookeanibriis. Kindlalt alla 40 kraadi soe. Eile oli Juka varjus täheldanud 38 kraadi ja see oli veel mägedes.

Eilne laskumine anti-atlasest kanjonisse ja piste läbi sealsete berberikülade tõi võimsaid vaateid. Esimese pildi peal läks Juka võrdluseks sinna kaljunukile seisma, aga mu Ebay'st ilgelt odavalt saadud digifotoaparaadil ei olnud piisavalt palju piksleid, et ta üldse peale jääks.




Järgmine pilt tuli siis, kui mu tagapidur jälle ära kadus. See heledam triip seal paremal on see kliburada, mida mööda me alla sõitsime. Juka avastas alles mänuki taga, et mind enam ei ole ja olevat ilgelt muresse sattunud. Et kuidas ta nüüd läheb sinna alla kuristikku neid musta tee jäänuseid otsima - meie ainus poolik musta tee pakk oli minu kohvris ja siit maalt on võimatu seda juurde saada. A vähemalt sain teada, mis pull selle piduriga on - keema läheb lihtsalt.



Atlase mäestik tekkinud sellest, kui lõuna euroopa kilp aafrika oma vastu surub ja siis selle otsa ronib. Niisiis tegelikult jõudsime alles nüüd tõeliselt Aafrikasse.





Kanjoni põhjas kaunis sõit läbi palmiistanduste ja berberikülade. Ja hea motokross oli ka enamus pistet; ainult pagasi pärast on mure, et kui see mõne hüppe peal minema lendab...

Précis: windy.