Saturday, 17 October 2009

aafrikas

Ilma suurema jeblata vahetasime kontinente. Aga nüüd hakkab muidugi kohe ka piirijebla, kindlustusjebla, Mohammedi-jebla, öömajajebla ja pollarijebla. Esimesel korral Tangeris võeti kohe enamus pappi ära. Ei tahaks pimeda peale ka jääda, sest Kotilda on ikka veel ühest silmast pime. Lähitulesilmast.

Ise olen siin mandril nüüd viiendat korda.

Tarifal paugutab kolmepoolesele

... ja kõrvetab umbes 30sele päiksekreemile. Surfamistunde sai juba maanteel kätte, sest Kotildaga tuli just selliseid glisseerimisharjutusi teha levante käes.

Nagu laulusõna ütleb Kalifornia Hotelli kohta, nii on tõsi ka Hurricane Hotellis - alati tervitab siin lai naeratus, maitsev kohvi, cerveza ja wifi.

Hakkame nüüd praamiaegade ja -piletitega sebima, sest Algeciras on juba nurga taga. Suusi ja Kotilda võtsid Hispaaniat väga tublilt. Trimpasid kahe peale 100 liitrit bensiini ja jätsid paar millimeetrit kummi asfaldile. Siin ei olnud veel sõitjate oskusi proovile panna.

Kui see filmilõik peaks läbi tulema siis see käis eelmise posti juurde.

Precis: Spain behind us. Levante strong in Tarifa.

300 kilti minna


Kui me eile Salamancast tagasi oma telgi juurde tulime oli kõik kontrolli all ja võis rahumeeli selle tähistamiseks veini avada. Juka teadis rääkida, et öösel oli maa müdisedes lehmakari siiski telgist mööda jooksnud. Hommikul oli ka sõbralik talumees platsis, kui me hingepõhjani lõdisedes asju kokku lappasime. Tal ei olnud meile midagi ette heita, soovis edu kui kuulis, et aafrikasse läheme.

Pildil on üks sild ja jõgi. Kunagi tuleb ka video sellest, kuidas Juka ja Suusi proovisid selle mäenuki otsa sõita ja mis siis juhtus...

video

Täna selgus ka et oliivitamme näol oli tegemist korgitammega, lihtsalt ära kooritud olid nad ja see ei lubanud õigesti liigitada.

Laupäeva hommik. Cala, Sevilla lähistel Hispaanias. Jällegi miljoni dollari vaatega karjamaa. Siinkandis on kogu teeäär tarastatud, nii et meil tuli leida nõrgemalt turvatud värav ja mahakeeratud tuledega sisse luurata. Täna hommikul sai ka esimese tee. Juka lemmik sõnnikumaitseline Pu Erh. Sobis keskkonda.

 


Õhtuks aafrikas. Kui Juka kunagi üldse pakkimisega valmis saab.

Precis: Another great campsite on someone's grazing land. 300km to Algeciras and hopefully Africa tonight!

Thursday, 15 October 2009

Pr. Oliivia Tamm

Salamanca, Hispaania. Leidsime mõnusa puudesalu ööbimiseks, mida meil tuleb küll paari el toro'ga jagada. Veendusime, et nad on healoomulised, kuna punaka Kotilda peale ei teinud nad eriti teist nägugi. Veidi hirm on, et linnast tagasi minnes leiame oma telgil külitamas temaenda.

See on üks imelik puu, mille alla me oma telgi panime. Muidu nagu täiesti tavaline oliivipuu, aga millegipärast kasvatab pesuehtsaid tammetõrusid.

Odomeeter näitab 300 miili. Alles. Kotilda teeb natuke peavalu - kui kiirus läheb üle 105 km/h hakkab ta kohutavalt oma tagaotsa raputama. Vist tuleks veidi tagaratast säädida. Suusi tahab just 100 pealt hakata kiirendama. Ikka häda.

Salamanca linnakodanikud on rabavad arhitektuurisaavutused püstitanud. Jumala, Kristuse ja teiste auks.

Londoni ummikud

Kell 5:30 ärgata vastiku äratuskella peale teadmisega, et kohe peab hakkama käbe aafrikasse minema, on muidugi ... vastik.

Katusel krõbistav vihm ei tee neid väljavaateid sugugi paremaks. Kui vahepeal pannkoogid jõhvikamoosiga tõstsid veidi tuju, siis need ummikud Londoni kolerajoonides, kust me pidime läbi sõitma olid jällegi üsna masendavad. Kujutan ette, et seal kohalikud ärkavad hommikul vara üles ehmatusega, kui koledas kohas nad elavad, ning tahavad sealt suurel kiirusel pääseda. Sellest ka need ummikud.

Õnneks läks kiirteel oluliselt paremaks ja Juka hakkas vahepeal eest ära tõmbama. Jõudsimegi piisavalt vara, et kohalikust säästumarketist kolm 2004 aasta reservat ära päästa.


Précis: the London section of the A3 is a pain, even in early mornings. Made it in time to grab some wine for the 24h sail.

Wednesday, 14 October 2009

Suusi ja Kotilda lähevad Aafrikasse





Suusi (blond) ja Kotilda (punapea) on valmis minema. Me ise veel veidi põeme - kõik on juba peaaegu pakitud, aga ikka oleks nagu midagi tegemata või üliolulist kaasa võtmata jäänud. Aga nüüd muidugi pole enam midagi teha - kolleegide jaoks on "out-of-office" juba peale lülitatud, mis ütleb, et enne novembri keskpaika ei ole mõtet eriti kirjutada ega helistada. Hommikul kell üksteisttuhat tundi läheb valge laev Portsmouthi sadamalinnakesest.

Eile oli pikk vaidlus Kotildale nime panekuga. Ma alguses soovitasin Kati-Mall. Ilus 70ndate lõpu eesti nimi. Sellega ei oldud eriti rahul ning sellest sai hoopis Katariina-Jee-Mall, mis oli Juka vaieldamatu lemmik. Alles kunagi vastu hommikut tuli meelde ilus rootsi nimi Gotilda, mis algupärandis viitab jõule või tugevusele. Haapsalu kandis oleks ta ikkagi Kotilda. Jukale vist see lõpuni ei meeldi ja ta sai loa mu punapead kutsuda Katjaks. Minu jaoks ikkagi Kotilda, või vahel ka hellitavalt lihtsalt Kotu.

précis: the ginger one was named Kotilda (after Gotilda in Swedish), the white and purple 80s rock star is Suusi (or if it had 4WD then she'd be Suzi Quatro). the ferry leaves from Portsmouth 11am tomorrow for Santander, Spain.

Monday, 12 October 2009

Õli jäi pidama teisel päeval




Pimeneval pühapäevaõhtul Londonis - Juka putitab pagasisüsteemi, ise putitan sadulat paika. Meeleolukas õlivahetus-nädalavahetus oli. Mõtlesime, et peaks vähemalt moe pärast Suusi ja Kotilda kehaehitusega lähemalt tuttavaks saama. Noh, õlivahetus oli selgelt üle võimete. Ja kohutavalt närvi ajas, et Juka ja Suusi tiim sai asjaga möödaminnes ühele poole ning esimese päeva lõpuks sõitis Kotilda mul koju paks tossupilv järel ja õlirida taga.

precis: preparing the bikes. pain to change the oil on the KTM. made plenty of new friends at an east London Cyprian taxi repairs shop, who kindly lent a spanner or two.