Friday, 6 November 2009

Dekadents

Kongassambougou, Mali. Krossirajal oli selgelt tunda, et alles nüüd hakkame tõelisesse aafrikasse jõudma. Mauritaania kaamelihangeldajatest berberid ja nende mustad teenrid vahetusid lõbusa valgete hammastega rahva vastu. Kayes, linnake Senégali jõe ülemjooksul, tervitas meid kõikematva funkiga. Seda tuli kummitöökodadest, apteekidest, kohvikutest, bassisüsteemidest, radiooladest. Juka taga sõites tundus vahepeal, et Suusi sumpsist hakkas ka veidi fangilist sambarütmi tulema. Mõnus vaheldus araabia pininale, kuigi Noakchotti turul Mauritaanias keegi lasi ka mitu päeva järjest Hendrixi kitarrisoolosid. Marten Kuninga kuulsus ei ole veel siia kanti jõudnud kuigi olen mitmelt küsinud.



Maroko oli tõeline meesteriik, naisterahvaid oli näha väga vähe ja mingit ametit nad praktiliselt kunagi ei pidanud. Seal hakatakse tüdruketele väiksest peale söötma hulgalise suhkruga magusat piima/koorejooki, et nad ikka heaks suureks läheks. Vahepeal jäigi mulje, et kogu Maroko söök läheb naistesse, sest mehed on kõik täielikud kõrendid. Mauritaanias muutus pilt veidi paremaks, sest seal oli veri berberite, araablaste ja mustadega sobivamalt segatud, lisaks väga värviliste tualettidega mustad naisterahvad. Dalstoni mehele nagu mina võib jääda Londoni linnapildi ja Njuujorgi räpifilmidest, et must naine on suur naine. Vale puha! Mauritaaniast alates muutusid naisterahvad ka üllatavalt julgeks, tulid isegi juttu tegema, tuututasid ja kisasid Jukale tervitusi möödasõitvatest Hummeritest ja nii edasi. Ma ise sain juba Laayoune'i arvutikohvikus ühelt koolitüdrukult prantsuskeelse armastuskirja. See asetati pahempidi mu lauanurgale ja ma pidin ta ka pahempidi läbi lugema. Puutuda eriti ei tahtnud, sest äkki siin tähendab see abieluettepaneku vastuvõtmist või lõppeb käte maharaiumisega.

Siinkandis on lapsed jällegi veidi aremad, kuid absoluutselt uudishimulikud. Kuidagi arguse ja uudishimu piirimail balanseerides piiras puuvilus arbuusi õgivat piirkonna suurimat dekadenti trobikond külast kohale jooksnud lapsi.




Ja järgmise 30 minuti jooksul nihkusid nad sentimeeter haaval ning omavahel sosistades juba üsna lähedale.



K: Kus on aafrika parim kohvi?
V: Kindlasti mitte Malis. Siin tuleb ainult lahustuvat kohvi ja piim on saadav ainult pulbri kujul. Viimane fakt on üsna kurb sest vahepeal oli suur piimaisu ja mida pole, seda on ainult udaras ja kui sealt ise välja ei võta siis ei saagi. Seda piimapulbri asja lugesin juba veidi varem Dakari kohta, kuhu me majanaabrinna Anne Moreau prantuse Danone heategevuskonglomeraati tööle läks. Nad on alles viimastel aastatel hakanud Senegalis piima tootma, enne seda läks absoluutselt kogu kraam pulbriks. Siiani parim kohv on olnud hispaanialik Maroko kraam. Teevalikus määrab kvaliteedi enamasti see, kui püüdlikult sheff on seda õhutanud (lõputult ühest väiksest teeklaasist teise ja tagasi valanud). Kui klaasis pole sentimeetrijagu vahtu, siis tunne end petetult. Tee oligi kõrbes parim, sest ainus mis seal janu leevendas oli magus roheline tee. Olgu tähendatud, et isegi Juka paneb nüüd rohelise tee sisse suhkrut :)

Thursday, 5 November 2009

Hundijutt

Kayes, Mali. Keerasime Mauritaaniast selle tee peale, mille kohta pollarid väitsid, et seda pole. Loomulikult seda polnudki, olid mõned eeslirajad, autojäljed, mõned üksikud külad. Kolm päeva ja 350km maastikukrossi kompassi, kuid GPSi patareide tühjaks jooksmisel peamiselt päikese järgi ja nüüd esimeses Mali linnas nimega Kayes.



Motokross on nii kuradi äge! Kotilda on käitunud vapustavalt - piisavalt kerge, aga kui LC4 mootorile veidi gaasi anda siis kalpsab mõnusa urahtusega jõekaldast üles või pehmest liivast välja. Rada ise oli ka suurepärane. Algul liiv ja isegi düünikesed, siis rohtla, berberite telklaagrid, suured karjad. Kogu see ala on märjal aastaajal üleujutatud ja praegu, kuivemal ajal, kaetud lopsakate heinamaadega. Mali piiri ületasime ka märkamatult, sest ega seal mingit piiripunkti polnud. Alles 100 km hiljem kuskil külavahel soovitati meil end pollarite juures registreerida, aga see ei paistnud ka väga oluline. Mali pool oli raja ääres mitmeid väikeseid muldonnikestega külasid, kus elu elati nagu vanal ajal.



Politseipunkti eest minema tõmmates märkasin, et mu esikummi seest eendub umbes 3 sentimeetri pikkune oksaraag, mille väljatõmbamisele järgnes susin ja tühi kumm. Küla ainsast autoromust õnnestus välja koukida ainus rattavõti, mille abil sai Rabati pättide poolt kinni väänatud ratta lahti ja Juka kaasa toodud vanaisa Jawa kummivahetusheeblid käiku lasta. Elu esimene kummivahetus. Pull muidugi ei lõppenud sellega, sest kui me veerand tundi hiljem heinamaale ööbima keerasime oli kumm jälle töss. Hämaruses maha võttes selgus, et kogu esikumm oli paksult täis umbes poole sentimeetri pikkuseid teravaid okkaid ja situatsioon sedavõrd delikaatsem, et meil oli veel ainult üks varu-sisekumm ja järgmise linnani 100km maastikku. Et siis mitte viga teha, istusin kaks tundi teetassi, taskulambi ja Juka kaasatoodud pintsettidega et paarituhandest okkast nii 500 tõenäolisemat kahtlusalust välja tõmmata. Nees meie ebay'st saadud varu "heavy duty tubes" olid umbes neli korda õhemad kui see, mille ma kummi seest välja võtsin. Õnneks pidas.



Kui mehaanilisest tööst läbimarg särk (isegi öösel) ära kuivas ja uneaeg peale tuli ärkas aafrika fauna. Ühel hetkel hakkas kõrvulukustav shaakalite huilgamine, millele vastati teisest suunast. Ja siis just hetke pärast just meie kohal kõikvõimalike lindude paaniline kisa. Häälte järgi otsustades olime ümberpiiratud kahest hundikarjast, kilomeeter lääne poole umbes 20 häält ja pool kilomeeterit ida poole umbes 10 ulgujat. Kui see piiremisrõnga fakt väikese viitega ajusse kohale jõudis, hakkas VÄGA ÕUDNE!!! Jukal kulub pakkimise peale tavaliselt hommikuti 15-20 minutit, siis sel ööl tuli kindel rekord, umbes 90 sekundit. Mootorite mürina eest pages meetrise heina sees pimeduse poole mitu tegelast. Nad ei osanud ilmselt aimata, kes tegelikud pagenikud on. Järgmine laagriplats umbes 15km allavoolu väikese külakese serval, koerte valvsa haukumise turvas.

Selles regioonis, kust me läbi sõitsime käis elu ikka veel umbes samamoodi nagu paar tuhat aastat tagasi, vast ainult puuämbrid olid vahetunud värviliste plastikpangedega ja eeslivankritel olid tekkinud kummid ja metallist teljed. Üks eeslirakend ja paar kaamelit oligi ainus liiklus, mida me paarisaja kilomeetri jooksul kohtasime. Tegelt suuremates külades oli juba ka paar 125st hiina võrri näha. Kuna siin jõeääres on pinnas juba veidi savine, on siin külad tehtud savionnidest. Väga kaunitest sealjuures.



K: Kas aafriklased maksavad makse?
V: Hea küsimus. Üsna raske on ette kujutada, et tavalised berberi nomaadid või külainimesed seda teeksid. Linnades kuidagi võibolla õnnestub mingeid makse koguda.



K: Kas aafrikas on ka kasvuhooneid?
V: Tuleb välja, et on. Mingis külakeses Mauritaanias oli isegi paar täpselt sellist nagu maal vanaema juures. Dakhlas, Lääne-Saharas oli installatsioon mõnest hiigelsuurest. Küll vist rohkem niiskuse kinnihoidmiseks, kui sooja kogumiseks.


Précis: passed from Mauritania to Mali with no borderpost, crossing 300km of the forgotten backcountry following the compass (sun) and donkey tracks. Perfect ride, only daunted by a midnight ambush by the herd of bloodthirsty jackals.

Tuesday, 3 November 2009

I'm sorry my friend, I am wonderful

Kiffa, Mauritaania. Keerasime sisemaale, Atlandi ookean on jäänud düünide taha ja aeg ajalt kisub Saheliks, mis on midagi stepi ja kõrbe vahepealset. Eile jäime natuke vihma kätte ja taevaisa pakkus võimast äikest. Vihm oli teretulnud, aga äikesega oli veidi hirm, sest siinkandis võib madalamas kohas telkides äkkjõega allavoolu minna, isegi kui sajab 100km eemal. Täna tuli isegi sabin rahet, punased düünid mõlemal pool teed. Rahega näkku oli umbes sama valus kui liivaga tavaliselt.



K: Suvel tuli välja statistika, mille järgi eestlased on maailmas enim
JÄÄTISEID sööv rahvas. Kas aafriklased söövad jäätist?

V: Mõned väga bossid söövad, Noakchotti Hummeriklubis nägime mõnusaid suuri jäätisepokaale mustadele piigadele ette kantavat. Lapsed söövad jäätise asemel jahutatud moosipesuvett, maasikamaitselist. See villitakse väga väikestesse kilekottidesse (10cl) ja hoitakse kuurpoodide romukülmkappides, kus poisid võivad heal päeval umbes 1 eurosendi väärtuses ühe sellise lunastada.


Kui Juka palus Noakchottis hotelli kõrval asuva pangamaja(kuuri) Falckimehel meie teepott kuumaks ajada, siis mees ei väsinud kordamast: I'm sorry my Friend, I am wonderful! Uhke rahvas, aga samas tagasihoidlik.



Pehme liiva pealt kuivanud heinamaale jõudes läks mootorratta käsitlemine ka oluliselt mõnusamaks. Esimest korda oli näha veekogusid - üks väike järveke ja jõgi kus oli isegi natuke sopast vett sees.



Kaamelite karjatamine on Mauritaania tähtsuselt teine majandusharu kalanduse kõrval. Neid on üsna palju, eriti siin vegetatsiooniga alal - koperdavad tihti ka tee peal. Üleeile öösel jäi peaaegu magamata, sest hakkasin üht väga huvitavat reisikirja lugema, sellest kuidas 2003ndal aastal 23 aastane Bill Edwards ja tema kaks sõpra pärast ülikooli lõpetamist lendasid siia kohale, ostsid kolm kaamelit ja rändasid 4 kuud läbi kõrbe. Eelnevalt neil muidugi kaamelite või kõrbega kogemust ei olnud. Muidu olekski nõrk olnud.



Siin üks kaamelikarjataja üritab Ahmedile (Jukale) õpetada kuidas mootorrattaga sõitma peab. Kahjuks tal ei tulnud eriti välja, isegi Ahmedi pingutuste peale teda aidata pani mees 3 seki hiljem käna ja sai Suusilt mälestuseks suure põletusvilli jala peale. Mulle panid pätid millegi pärast nimeks Sidi Ahmed. Sidi tähendab vett või allikat või midagi.



Keerame siit linnast jälle lõunasse. Mali on umbes 60 kilomeetri kaugusel. Pollarid ütlesid küll, et mööda seda teed ei saa, aga me lähme vaatame asja oma silmaga üle.

Précis: The desert is turning into Sahel with some vegetation. We'll be entering Mali soon.

Saturday, 31 October 2009

Võimas poohui

Nouakchott, Mauritaania pealinn. Siinkohal peaks selgitama, et Mauritaania on üks vaesemaid riike maamunal ja enne 70ndate põudasid jalutasid enamus mauri rahvast kõrbes kaameleid. Nüüdseks on paljud oma telkidest siia praktiliselt ainsasse linna kolinud. Siin on kokku neli maja, millel on rohkem kui kolm korrust, ülejäänud on ühekordsed või lihtsalt kuurid. Lisaks üks pilvelõhkuja, mida meie hotelli kõrvale ehitatakse. Pilvelõhkujat on juba 12 korrust ning see kasvab ilma kraanata. Võib olla, et terves Mauritaanias polegi ühtegi kraanat veel. Hotelli hakkasime otsima eile kõige kallimast alustades. Väga luksuslik, kuid numbrituba kahjuks peaaegu 100 EUR. Võtsime linna kalliduselt neljanda - väikese kauplemise eest saime 25EURi eest kahe magamistoaga konditsioneeritud sviidi. See võis olla ka odavuselt neljas, sest vaevalt et siin oluliselt üle kaheksa hotelli on. Normaalsed elanikud kämbivad lihtsalt tänavatel ning mõni edukukam on soetanud endale sääsevastase kookoni.



Kogu linn meenutab natuke Dar-Es-Salaami slumme, kus mul oli au eelmisel aastal nädalavahetus veeta.Ainult et kui Daris oli kesklinn ka, siis siin ongi ainult geto. Linna moto võiks olla 'võimas poohui'.



Gregor oli vahepeal saatnud kolmkümmend küsimust aafrika kohta. Proovime aegamööda vastata, aga need vastused rohkem otsustades sel teekonnal nähtu põhjal ja ei kehti mitte kogu aafrika kohta.



Noakchotti linnapildis on umbes 50 väga läikivat Hummeri ja Range Roveri maasturit ning vastukaaluks umbes 5000 väga mõlkis Mercedes 190 ja vana Renault panni. Need Hummeri mehed olevat tihti sigaretismuugeldajad. Suitsupakiga pidi saama umbes kahekordse hinnavahe hulgiturul. Kiire arvutus ütleb, et väiksemasse rekkasse peaks minema vähemalt pool miljonit pakki - kui saab ka 1€ pakist vahelt, siis pool milli sõidu eest on hea diil küll. Siit ka vastus Gregori küsimusele.

K: Kas tasub minna aafrikasse sotsiaaltöötajaks?
V: Ei tasu. Smuugeldajaks võibolla. Minu käest võib saada mõnedest piiripunktidest möödasõitude GPS koordinaadid. Tõesti, siiamaani pole veel mingeid sotsiaaltöö edulugusid kohalike käest kuulnud, aga midagi negatiivset samas ka mitte.



Meil pole pollaritega eriti probleeme olnud, vahel küsivad kindlustust mida meil pole, aga alati on aidanud enesekindlalt raske ohkega mingi suvaline inglisekeelne A4 paber kohvripõhjast välja otsida ja öelda vigases prantsuse keeles c'est internacional.

K: Kas ÜRO on aafrika rahvastele hoopistükkis kahjulik, nagu vahel kommenteeritakse?
V: Siinkandis pigem vist jõuetus algavaid riike toetada. Nagu Maroko okupeeritud Polisario alad ja Tuaregi riik, mis pidi tulema Mali, Nigeri ja Alzheeria nurka.



Siiamaani oleme peaaegu igal õhtul telgis kaevurilambi või düünil külitades kuuvalgel uurinud kaarti ja tõdenud, et küll on vähe tuldud ja oi kui palju on veel minna. Eile sviidi põrandal kirgastus, et juba on päris okei! Dakari oleks siit ainult tühine 600 kilti. Meie tee keerab tutikate Mali viisadega nüüd hoopis Bamako poole, kuhu on umbes poolteist tuhhi. Marokos sai Juka ühe kohaliku rekkamehega teelauas saksakeelsele jutule ja too rääkis, et Bamakos pidi olema üsna hea proovida motikaid kohalikele rikkuritele maha ärida. Kui ei õnnestu, siis peab vist parklasse panema ja veebruaris jälle 6 nädalat palgalist puhkust välja võtma, et edasi allapoole reisida.

Ja siinkohal kuulutus:
Müüa KTM 'Kotilda' 640, hind 3000 EUR
Müüa Suzuki 'Suusi' DR 650, hind 1500 EUR
Vähe sõitnud! Väga heas korras! Asukoht Bamako, Mali.

Täna lasin kohalikus võrriputitamiskuuris Kotilda keti ära vahetada, varu oli targu kaasa võetud. Ise natuke pelgasin seda tööd, aga poleks pidanud, sest sheffi tööriistaks oli haamer ja muud rasked objektid ning ainus töövõte oli tagumine. Natuke halb oli vaadata, aga lõpuks väikeste vahelesegamiste abil sai vist enam-vähem normaalne tulemus.

Juka putitas Suusi õhufiltrit ja kuna meil filtriõli käepärast polnud, siis otsustasime, et oliiviõli peaks olema enam-vähem õige paksusega. Muidu soovitatakse alternatiivina ka käiguka õli.

K: Kas aafriklased kannavad päikeseprille?
V: Ainult väga bossid aafriklased ja need, kes müüvad päikseprille. Bossid on siin restodes ja ärides peaaegu alati araablased või berberid ja ettekandjad, nõudepesijad ja töörahvas on mustad. Nagu vanemal ajal, mil mauri perekonnad karjatasid kõrbes loomi ja mustemad tegelased olid väga austatud teenrid.

Précis: New destination Bamako, Mali. Will try selling the bikes on the local market to avoid the cost of flying them back. Another option is to park with a local 'friend' and continue the journey next year when the new lot of holidays are allocated.

Friday, 30 October 2009

Kihutamine kahele

Atlandi rannik, Mauritaania. Siin on kuumus juba väga ropuks läinud. Õhk on kuuma tuult ja liiva täis, midagi hingata pole. Sõites salamisi unistan külmetamisest.

Aafrika on täis kummalisi nähtusi. Maroko poolt läheb Mauritaania piiri poole umbes 2000 km korralikku asfalti, Mauritaania poolt nüüd üles ka hea rulluisutee. Vahepeal on aga 7 kilomeetrit eikellegimaad, mis on nagu Männiku karjäär, kust on miljon rekkat suvalisel moel läbi sõitnud. Meie õnneks tõmbasime seal kogu kolonnist mööda, kes 3km/h mööda roppe auke venisid. Karjääris tegeleti ka mitmete põlenud vrakkide kõrval autode müümisega, et ei peaks kummalegi riigile makse maksma. Teisel pool karjääri tekkis mul väike hirm Mauritaania riigi sees, sest kogu piiripunkt koosnes kuurilobudikest, millele mu Küütri tänava puukuur teeks kuuride iludusvõistlusel pikalt ära. Õnneks sai 10 EURi eest riiki. Õhtul oli veel märgata kahte musta poissi raudtee alt liipreid auto kasti vinnamas ja hommikul kahte teist veinnikest lagunenud kuuri raudbetooni seest raudvardaid näppamas.



Täna said Kotilda ja Suusi elu sõidu: rohkem kui 100km enne Mauritaania pealinna Noakchotti murdsime vee äärde ja oli teada, et seal ei lähe platoo veeni välja ning et mõõnaga saab seal veepiiril sõita. Nii me lendasimegi keskmiselt 100-120 km/h mööda plaazhi pealinna poole. Meist jäi maha kaks punktiirjoont, sest iga 20 meetri peal oli liivavaal, kus sai selle kiiruse pealt iga kord mõlemad rattad õhku. See oli nii sõnulseletamatu kaiff, et seda vist oskab ainult ameerika film edasi anda. Kaiff kestis, kuni Juka umbes 100ga piirivalvekordonisse sisse kimas ja siis automaatidega roheliste meeste eest põgenedes kolm korda liiva sees käna pani.



Mauritaania üks kahest olulisemast majandusharust on kalandus, mis koosneb neljast kõrbe ja ookeani piiril asetsevast onnkülast, millest me kõigist täna läbi sõitsime. Neil kalameestel on vist oma rahvus, mille nimi mulle praegu meelde ei tule.



Neil pidavat olema tehnika, kuidas metsikuid delfiine kasutada kalade võrkudesse karjatamiseks. Üks vana paadist pakkus meile umbes 5€ eest võimsaimat krabi, keda mul on au olnud kohata. Selgelt veel meeles, kuidas me hiljuti Lissabonis oluliselt väiksemate vennikeste eest 25€ tükk maksime.



Ja lõpuks ometi esimene ujumine. Kui laulusõna ütleb ... sand dunes and salty air ... siis viimasel hakkas see salty air juba rohkem kaenla alt tulema. Selle kihutamise ajal puhus kogu aeg kõrbe poolt umber 40° tuul, nii et väga mõnus oli iga 5 minuti tagant täie hurraaga ka lainetest läbi sõita.

Granaatõunad olid Marokos meie vaieldamatud lemmikud, alates sellest kui põllult tulnud tüdruk Jukale jalapesu ajal ühe kinkis. Neid ülimagusaid sai umbes 6 krooni kilo külaturgudelt ja info põhjal, et neid Mauritaanias pole, võtsime ka paar kilo kaasa.



Précis: 100km ride of our lives on the empty beaches of Mauritania towards Noakchott. Averaged 55-65 miles per hour until almost running over the guards at a military checkpoint.

Thursday, 29 October 2009

Vähipüük vähi pöörijoonel

23° põhjalaiust, Lääne-Sahara. Olime just mere ääres kuuvalgel mini-düüni peale pikali visanud, kui maa alt ilmusid välja kaks selli ja nõudsid, et me tuleks nende poole teed jooma. Läksime meeleldi, jälle asfaldiprakku.

 

Kolm salakalameest elasid väga muhedas asumis ehitatud asfaldikihi alla (vt. eelmine lugu). Jutu ja maitsva kalaroa käigus selgus, et nad patustavad võrkudega püüdmisega, mis politseinikele eriti ei meeldi. Jäime ööseks nende poole ja võtsime plaani hommikul koos kalale minna.



7:00 äratus, pump ühes ja 50m järsakust alla. Igal mehel olevat 8 võrku sees ning rekkakummist ehitatud pargas. Kummile oli lihtsalt seotud plaadike alla, millest sai kokku täiesti ookeanikõlbuliku kummipaadi. Teeääres leiduvatest vahenditest saab siinkandis paljud asjad jonksu.

(siia pidi tulema lõik sellesty kuidas üle lainete hüpati selle paadiga, aga video liiga suur)


Saak oli kobe, kaks meest tõmbasid kahe tunniga välja kokku üle saja kilo erinevaid tegelasi. Vähke ei saanud, täiesti tavaline kalapüük vähipöörijoonel.



Ja edasi jälle see pikk ja igav maantee läbi ei millegi, miiniväljade eest hoiatavad märgid tee ääres.



Précis: Went fishing with 3 guys hiding from the police. Two of them pulled 100kg in 2 hours from their nets.

Wednesday, 28 October 2009

Igav liiv ja tühi väli, eemal ... eimidagi

Ad-Dakhla, Lääne-Sahara. Dumfordi neem. Täna on plaanis ületada vähipöörijoon ja homme Mauritaania piir. Viimased paar päeva oleme sõitnud mööda üht pikka ja igavat maanteed, mis jookseb mööda ookeani äärt läbi Lääne-Sahara. Alles hiljuti olid veel enamus teemärke tuhandetes kilomeetrites.

Siin ka üks pilt ühest suvila-külakesest, mis asus ei kuskil. Esimene asustus oli kummalegi poole 100-150km. Peavad olema suvilad, sest külas ei olnud ühtegi hinge.



Eile õhtul saime öömajale asfaldipraos - suures plaanis nii võis näida. Nimelt on siinne mereäärne platoo kümnete tuhandete ruutkilomeetrite ulatuses absoluutselt tasane kiviklibuväli merepinnast 50m kõrgusel, mis selgus et on tehtud 1,5 meetri paksusest merekarpide ja muu loomastiku luukeredest. Mere ääres on lained selle kilbi alt liiva ära uuristanud ja nii see on kokku varisenud nagu murtud asfalt.