Hello africa, tell me how you're doin'

Piiril ootas meid Maroko rahvarinne, varustatud tuhandete pungil Lidl'i kilekottidega. Nad kõik tahtsid koju ja just neile oli ehitatud traataiast toru, mida mööda nad sinna tagasi said. Tegelt piirijebla oli üsna rahulik meie jaoks - ainult paar assistenti, kes pärast veidi järgi jooksid et ikka veidi tippi saaks. Ei saanud.

Maroko poolel oli õhtune elu juba alanud. Seletati, vahetati, putitati jalgrattaid, joodi teed. Me panime pimedas Tetuani poole, kus oli hoopiski melu ruudus. Sealt me sobivat oomaja ei leidnud ja panime edasi, Suusi ees ja pime Kotilda järel. See oli elu sõit, üle mägede ja läbi orgude, esimesel tunnil, võõral aafrika maal ilma tuledeta. ühel hetkel keerasime maha ja sõitsime kilomeetri veel üle põldude kui tundus et oleme küngaste vahel ja kõik teised on kaugel. Hommikul selgus, et umbes nii oligi.




Précis: the border crossing was pretty grim, reminded of the old Lithuania-Poland border. Tried to get as far south away from the hassle as possible. Involved riding about 50km in the black african night with no headlights.