Tuulepealne maa

Tan Tan, Maroko. 2000 miili, 3200 km tuldud. Kui kella 1 paiku eelmisest linnast sõitma hakkasime tundus, et nii on ilmvõimatu edasi tungida. Vastu puhus lämmatavalt kuum kuiv tuul väikese liivaga ja kuidagi ei õnnetunud seda hingata. Aga siis paarkend kilti hiljem hopsti üle mäeriba ja teiselt poolt puhus sisse mõnus ookeanibriis. Kindlalt alla 40 kraadi soe. Eile oli Juka varjus täheldanud 38 kraadi ja see oli veel mägedes.

Eilne laskumine anti-atlasest kanjonisse ja piste läbi sealsete berberikülade tõi võimsaid vaateid. Esimese pildi peal läks Juka võrdluseks sinna kaljunukile seisma, aga mu Ebay'st ilgelt odavalt saadud digifotoaparaadil ei olnud piisavalt palju piksleid, et ta üldse peale jääks.




Järgmine pilt tuli siis, kui mu tagapidur jälle ära kadus. See heledam triip seal paremal on see kliburada, mida mööda me alla sõitsime. Juka avastas alles mänuki taga, et mind enam ei ole ja olevat ilgelt muresse sattunud. Et kuidas ta nüüd läheb sinna alla kuristikku neid musta tee jäänuseid otsima - meie ainus poolik musta tee pakk oli minu kohvris ja siit maalt on võimatu seda juurde saada. A vähemalt sain teada, mis pull selle piduriga on - keema läheb lihtsalt.



Atlase mäestik tekkinud sellest, kui lõuna euroopa kilp aafrika oma vastu surub ja siis selle otsa ronib. Niisiis tegelikult jõudsime alles nüüd tõeliselt Aafrikasse.





Kanjoni põhjas kaunis sõit läbi palmiistanduste ja berberikülade. Ja hea motokross oli ka enamus pistet; ainult pagasi pärast on mure, et kui see mõne hüppe peal minema lendab...

Précis: windy.

Piste ja soe päike

Tarfaout, Maroko. Laiuskraad 29. Väga aeglaselt liigume edasi - 300 km päevas on üsna raske saavutada. Kui ennem kiitlesin, et on veel mitusada kilomeetrit asfalti, siis seda polnud - oli hoopis 70 kilti pistet. Algul päris hea kruusatee, siis rööpad jõeületused, jne.



Kui teisele poole välja jõudsime, oli Kotilda 8 hammast välja sülitanud (nagu korralik araabia mees). Tagumisest hammasrattast. Pool päeva läkski siis uue hammaka alla putitamise peale. Nii palav, et ei viitsinud ketti vahetama hakata, kuigi vist oleks pidanud. Nende poiste juures tegime, kes pildile jäid. Pärast tublid poisid valmistasid meile oma kodus ka teed ja couscous.



Siin pildil on üks lõunasse lennanud noarootsi sookurg, ouedis jalgu loputamas. Minu riietes on tunda juba evolutsiooni esimesi samme, enne tuleks ära pesta, kui nad rääkima õpivad. Kui öösel telgis külmaga jope näo peale tõmbasin, tuli küll okserefleks. Eks teisel pool peseme.



Võtsime siin veel kiire tee (pildil minu pärlitega Chanelid), ja paneme edasi. Täna veel 50 kilti pistet GPS järgi.



Parajasti on käimas ka Paris-Dakari ralli asemik Heroes of the Legend, mis asutati siis kui päris ralli Lõuna Ameerikasse ära kolis. Mõnede päevade pärast peaks mehed siit mööda tuhisema.

Précis: going a bit slow, today will descend from Anti-Atlas to the desert floor through a gorge promising supreme views.

Vihmane tigula

Demnate, Maroko. Maanteede ristumislinn umbes 100 km Marrakechist idas. Need preerialinnad hakkavad juba päris hubaseks muutuma. Täna meenutas selle linna vanem Medina osa isegi natuke Tallinnat, ... nii 1780ndatel, sans kilekotid. Väikesed keerutavad tänavad, paar üksikut laternat, läga tänavatel ja vaesus. Linnamüüri äärest oli leida ka kohalik Laboratooriumi tänav. Täna olime vihmavarjus ühes veel väiksemate teede ristmiklinnas, kus kolm selli tänaval täiesti avalikult kilekottidest liimi nuusutasid ja seepeale palju tsirkust tegid, millest kahjuks ülesvõtteid ei söendanud veel jäädvustada.

Panime täna veidi nõrka ja võtsime siit Demnantest hotelli. Maksime ilmselt üle kuna siin on ainult kaks võõrastemaja ja mõlemast tuli hinnapakkumine 8EUR, tõenäoliselt turisti hind. Kui ma küsisin riidepuud, siis abivalmis mänedzher pakkus tuba vahetada, sest naabertoas oli seina löödud ilus roostes nael. Juuresolev pilt on meie toaoksest seespoolt.



Tänasel muidu vihmasel hommikul avanes telgi uksest selline hämmastav pilt: mõtlesin, et Juka on täiesti lolliks läinud ja hakanud Allahi poole kummardama. Pärast selgus, et ta siiski oli seda kohalikku lumemarjapõõsast pildistamas. Lumemarjadeks olid tegelikult hoopis valged teod, keda oli seal miljoneid. Telkimisplatsi leidsime jällegi peaaegu kesköö paiku ning taskulambivalgel oli seal mitmeid huvitavaid uuristusi maapinnas. Juka arvas, et ta eelistab kägistajamadusid nõelavatele. Berberid joonistavad võõras kohas ööbima jäädes aseme kõrvale ussijälje. Pidavat eemale hoidma.



Kui homme nii ropult ei saja, siis proovime jõuda üle Atlase mäestiku Ourzazate'i. See võibki jääda meie viimaseks arvestatavaks linnaks enne Mauritaania pealinna, kui me mööda vanu Dakari ralli jälgi sealt otse läbi eelkõrbe Saharawide pealinna Smarasse suundume. Teise valikuna on minna mööda mereäärt ja hüpata Tarfayas sisse vanade sõprade poole, kes meid 6 aastat tagasi toidu ja öömajaga kostitasid ning kq lahkelt oma vanemat õde abiellumiseks pakkusid.

Précis: The above is the inside of our door at a guesthouse in the prairie town we stopped for the night. It was raining all day.

Kotilda uued ketsid

Rabat, Maroko. Täna vahetasid kaks sandalettidega mehaanikut Kotildale alla Pirelli MT21 nublud, mida ma olin juba tuhandeid kilomeetreid pakikal kaasas vedanud. Ootame siin Mauritaania viisasid - täna andsime sisse, homme peaks kätte saama. Siis vist peaks kohe siin ka Mali viisa ära tegema, seda peaks ka kiirelt saama. Senegali ei ole Ida-Eurooplased endiselt teretulnud. Vähemalt mitte sama teretulnud kui Lääne-Eurooplased. Ehk proovime veel piiri peal ka, äkki nad ei pane tähele.




Üleeile tegi Koti mulle natuke külma, sest kui praami pealt hakkasime maha sõitma, avastasin et ta oli umbes pooleliitrise bensiiniloigu alla teinud. See tuli sealt karbussi (ootasin juba, millal saaks seda sõna kasutada) õhutustorust, kust on varemgi paar tilka alla tulnud, kuid mitte kunagi nii palju. Õnneks midagi rohkem pole sel teemal ôelda.

Allpool on kalamees spinnaga. Teel suuri kalu püüdma.



Ja see chiringito/surfiklubi siin räpases rannas ajas juba teisel moslemipäeval korraliku alkonälja peale. See leidis kiire lahenduse, kui tund aega hiljem couscousi otsinguil salaõllekasse sisse koperdasime.



Précis: waiting for Mauritania and Mali visas in Rabat. Changed Kotilda into knobblies.

Hello africa, tell me how you're doin'

Piiril ootas meid Maroko rahvarinne, varustatud tuhandete pungil Lidl'i kilekottidega. Nad kõik tahtsid koju ja just neile oli ehitatud traataiast toru, mida mööda nad sinna tagasi said. Tegelt piirijebla oli üsna rahulik meie jaoks - ainult paar assistenti, kes pärast veidi järgi jooksid et ikka veidi tippi saaks. Ei saanud.

Maroko poolel oli õhtune elu juba alanud. Seletati, vahetati, putitati jalgrattaid, joodi teed. Me panime pimedas Tetuani poole, kus oli hoopiski melu ruudus. Sealt me sobivat oomaja ei leidnud ja panime edasi, Suusi ees ja pime Kotilda järel. See oli elu sõit, üle mägede ja läbi orgude, esimesel tunnil, võõral aafrika maal ilma tuledeta. ühel hetkel keerasime maha ja sõitsime kilomeetri veel üle põldude kui tundus et oleme küngaste vahel ja kõik teised on kaugel. Hommikul selgus, et umbes nii oligi.




Précis: the border crossing was pretty grim, reminded of the old Lithuania-Poland border. Tried to get as far south away from the hassle as possible. Involved riding about 50km in the black african night with no headlights.